Kirjutan, et küsida nõu. Oleme elukaaslasega koos elanud 4 aastat, kuid viimasel aastal on meid tabanud kommunikatsiooniprobleemid, palju alusetuid süüdistusi ning teineteise vääritimõistmine. Ka ebaõnnestunud petmiskatse (mehe poolt) oli teemas ning seega olen teda palunud, et äkki võiksime me koos nõustamisele minna. Paraku on tema järjekindel vastus "ei". Olen püüdnud talle selgitada, et see ei oleks näpuga näitamiseks või süüdlaste otsimiseks, vaid selleks, et me teineteisega taas suhelda oskaksime - et iga teine olukord ei kakuks tüli. Ma tean, et kedagi sundida ei ole võimalik, kuid siiski küsin. Kas oskate soovitada midagi, mida ma võiksin öelda või teha, et ta oleks ise nõus tulema? Sest mina olen jõudnud punkti, kus ma tunnen, et kui me seda ära ei suuda lahendada, siis ma ilmselt ei saa selle suhtega edasi minna ja oleks kurb kogu see aeg korstnasse kirjutada, ilma lahendust otsimata.
Jah, kurb oleks tõesti kogu suhte aeg "korstnasse kirjutada", nagu te ütlete. Vägisi ei saa midagi, selleski olen teiega ühel meelel. Kui üks tahab suhtest kindlasti lahkuda, siis ei ole tõesti variante jätkamiseks. Samas oleks mõtlematu lahku minna ilma olukorda uurimata. Nõustamisse tullaksegi küllalt tihti ka n-ö olukorda uurima: neutraalse ja paaridega-peredega töötamise kogemusega spetsialist juhtib vestlust sel moel, et selguks, millega kumbki täpsemalt rahule ei ole ning kas suhtes leidub veel ressurssi jätkamiseks. Minu terapeudikogemus näitab: juhtub sedagi, et ka need paarid, kes tulevad nõustamisse lahutusasju kokku leppima-läbi rääkima, võivad peagi asuda tööle suhte uurimise osas ning seejärel sellega, mil moel suhe jälle tööle saada. Loomulikult on küllalt tavaline seegi töökogemus, et paar tuleb teraapiasse lootusega oma suhe korda saada, ent seansside jooksul selgub, et kumbki pole siiski nõus piisavalt panustama, et see juhtuks, nii et lõpptulemus on lahkuminek. Ehk oleks ka teie partnerile rahustav teadmine see, et "seal ei panda kedagi vägisi kokku", ei loeta sõnu peale, ei süüdistata, vaid uuritakse olukorda. Nõustamise kindel boonus on, et paari teadmised suhete arenguloogikast suurenevad, ja ehk on paaril siis selgem arusaam sellestki, mis siis õieti nende suhetes juhtus - ja juhtuda võib paljugi erinevat. Ka kommunikatsiooniprobleemid paarisuhtes on tavalised - vahel me tegelemegi nõustamises sotsiaalsete oskuste täiendamisega, sest nendest oleneb tõesti palju.
Terapeut pole mõistagi imetegija, tema ei saa paare ei lahutada ega kokku jätta ja see polegi tema ülesanne - kas kokku või lahku, see on ikka paari enda väga privaatne otsus. Mida nõustamise siis teha saab? Põhiliselt saabki uurida suhet, selle ajalugu, kujunemisteed, samuti seda, mis on viltu läinud ja miks ning võimalusi suhte taastamiseks. Tihti ulatuvad probleemid kummagi partneri lapsepõlve ja isiksuslikku kujunemislukku, kummagi päritolupere eripäradesse. See kõik on keerukalt põimuv ja paaril endal võib olla kõike seda raske hoomata. Isegi kui probleemide tagamaad aimatakse, on paaril endal tihti siiski keerukas lahendust leida.
Et üks partneritest soovib nõustamist, kuid teine mitte, seda juhtub ikka, ent õnneks aina vähem. Veenmine on sisuliselt jõumeetod, seetõttu soovitan teil lihtsalt ja endakohaselt selgitada, miks paarinõustamist soovite. Sellepärast, et mina tunnen..., mõtlen..., vajan..., soovin... Sisuliselt on see ju teie abipalve oma partnerile. Kui jätate piisavalt ruumi, ei tunne teine ennast surutuna ja ehk soostub. Terapeudil on kergem aidata, kui olete mõlemad kohal: kummalgi on ju oma pilt toimuvast ja toimunust, ja tähtis on see ka kuuldavaks teha. Ühise pildi loomine on äärmiselt vajalik, nii teraapia seisukohalt kui ka teil paarina edasiminekuks.
Edu teile läbirääkimiste pidamisel.
