Kirjutan, kuna ei tea kust enam abi saada. Mul on raskusi iseenda mõistmisega. Ma olen viibunud aastaid suhetes ja pidevalt petnud. Ma teen seda koguaeg- kaaslased sellest ei tea midagi, aga ma tunnistan endale et see on vale, aga teen seda korduvalt. Pidevalt otsin paremat tehes haiget sellega endale ja teistele. Kuna intriigides elamine on pidev stress. Suhetega on ka nii, et kui olen kaasalsega lahku läinud lepin jälle ära, nagu oleks sõltuvuses kellegi olemas olust. Hetkel suhtes olles püüan endale sisendada et see inimene on mulle koguelu aga see inimene juba on muutumas mulle häirivaks. Iga liigutus mis ta teeb ärritab mind. Lisaks on kaaslaste surve mis kurnab mind, kuna mitte keegi lähedastest ei toeta seda suhet. Ma valetan perele, et selles suhtes olla. Ma tean et vale on vale ja see on halb suhtealus tala. Ma olen pidevalt seatud valiku ette, kas noormees või pere . Ja ometi ma tean et ei taha selle inimesega peret luua . Raske on noormehele öelda, et mina enam suhtes olla ei taha, kuna ta ise ei lase mind vabaks, vaid avaldab vaimset survet et mina olen talle kõik, et ta armastab mind- kõik see jutt on ka lämmatav. Mul puudub otsustus võime ja ma tunnen ennast nõrgana, kuna tean et otsin lähedust ja samas see suhe vb ongi mulle trotsiks ja viis saamaks tähelepanu. Aga nüüd täna ennast mõites et vajan hoopis rahu ja teadmist, et elan endale ja mitte kellelegi teisele. Aga seda on raske teha, kuna kodus isa on domineeriv ja kõik käib tema käskude järgi, siis ma tunnengi, et seal suhtes olles ma olen nagu oma isa.. dikteerin kõike. on raske seletada seda kõike paari lausega aga ma olen segaduses ja ei leia väljapääsu oma nõrkusele.
Tänan, et väljendate avatult enda kohta mõtteid ja tundeid. Enda vastu aus olemine on eeldus probleemide mõistmisel ja lahendamisel.
Petmine võib küll näida mõnda aega lahendusena millelegi ja võimaldada „parema“ otsinguid, nagu kirjeldate, kuid nagu isegi täheldate haiget saavad mitmed, sh ka teie ise. Varjamine, valetamine, püüd näida teistsugusena, on energiat ja närvesööv, seetõttu kogete ka stressi.
Niisiis on teil suhe, mille vastu on teie pere ja noormees ise on teid häirima hakanud. Nüüd, kus olete endas loonud selguse, et vajate rahu ja soovite iseenda järgi oma elu elada, ongi hea aeg teha ka muutusi. Kui tõesti olete otsusele jõudnud, mida ise tahate ja see tähendaks suhte lõpetamist, siis mida varem te nö peitemängu lõpetate seda parem, ka noormehe poolt vaadatuna.
See on ilmselt raske samm, kuid küsige endalt, mis see kõige keerulisem selles juures õieti on? Noormehe reaktsioon? See on loomulik, et ta reageerib emotsionaalselt, ta on haavatav, kui olete tema jaoks kogu elu. Kuid haigettegev on ka nn võltssuhe. Teie ei vastuta selle eest, et noormees on seadnud oma elu sõltuvaks teist, teie saate vastuta enda eest, aus olemise eest, iseendaks jäämise eest, oma elus toimuva eest. Loomulikult saate te noormehega nii tõsisel teemal rääkides püüda teha seda tema suhtes lugupidavalt ja heatahtlikult, kuid kindlalt. Seda muidugi siis, kui olete selle otsuse vajalikkuses ise veendunud. Kardate, et olete liialt nõrk. Mõelge eelnevalt, mis on teile oluline, mis on kaalukam väärtus, kas ausus, ehedus, pingevaba olek, iseendaga rahus olemine või pidev stress sellest, et tahaksite teisiti oma elu elada?
Kui ta aga pole sugugi kindel, kas suhte lõpetamine on just see, mida tahate, siis rääkige oma noormehega oma kahtlustest, enesetundest, sellest, mis teid häirib. Kas oli midagi juba enne, kui teid suhe „lämmatama“ hakkas, vaimselt survestama? Surve noormehe poolt võis tuleneda sellest, et ta tunnetas teie eemaldumist ning see tegi teda ebakindlaks. Nüüd on oleks viimane aeg rääkida, kaotada pole ju ka midagi (peale pideva stressi).
Nagu ise kirjutate, soovite ju teiegi lähedust suhetes. See on ju loomulik, ka tähelepanu vajadus. Kuid trotsi kohta tekib küsimus, kelle vastu see on suunatud? Isa, pere, noormehe? Näib, et olete teel iseseisvumisele, end eraldi olevana tunnetamisele. See on suurepärane, et olete protestimas selle elu vastu, mis teile ei sobi, selle vastu, et sõltute kellegi teise arvamusest. Te ei pea ju ometi terve elu kellegi teise tahtmise ja ootuste järgi oma suhteid kujundama. Ikka teie ise olete see, kes saab oma elu elada kas õnnelikult või õnnetult.
