Mees läheb hommikul tööle, ütleb mis kellaks koju jõuab. Siis ta helistab, et hakkab tulema ja siis lihtsalt kaob. Lülitab välja tel, viimasel ajal lihtsalt ei võta minu kõnasid vastu. Mina muretsen, magada ei saa, Tema tuleb alles vastu hommikut. Kui ma küsin, miks ta ei teata mulle, et ta ei tule, siis ta ütleb, et ei tea. Et ma hakkan ju riidlema! kusjuures ma ei ole kunagi tülitsenud, kui ta yahab välja minna ja mulle ütleb, et ta ei tule. Aegajalt on mul tunne, et mul on kolmas poeg ja mina pean olema suur kuri emme. Oleme rääkinud, et ta võiks mulle kasvõi sms-i saata. Aga järgmine kord on jälle sama lugu. Pole meest, tel väljas ja mina muretsen, nii et südamesse löövad pisted. Kuidas saab teha nii inimesele, kes väidetavalt on kõige kallim maapeal?
Tundub, et mees on tõesti võtnud endale poja rolli. Siis tuleb ta sealt välja aidata. Seda saab teha läbi selge suhtlemise ja aktiivse kuulamise. Küsimine, et kus sa olid ja miks sa ei helistanud jne ei aita. Pigem see suurendab ebamugavustunnet ja tekitab trotsi (tõepoolest - see ei juhtu ainult teismelistega vaid ka täiskasvanutega. Kuigi neid küsimused ei ole esitatud mõttega meest kontrollida ja temaga pahandada, jätab küsimine teisele inimesele paratamatult kurjustamise ja näägutamise mulje. Samuti tekib vastumeelsus asjadest rääkida, kui üks partneritest midagi suures pahameeles vastutasuks teeb (näiteks viskab õhtusöögi ära). Parem oleks ikkagi rääkida endast ja oma tunnetest. Ehk siis mina-sõnumid ja aktiivne kuulamine on jälle abiks
Mina sõnum kirjeldab olukorda, mis meile vastumeelt on ja annab sellele põhjenduse. Lisaks võiks panna tundeid. Näiteks "Mul on väga raske olla, kui sa lubad tulla, aga siis ei tule ja kaod kuhugile. Ma siis ei saa magada ja olen väga ärevil. Mul oleks hea meel, kui sa mulle sms-i saadaksid, siis oleks mul süda rahul".
Aktiivne kuulamine tuleb kasuks, kui mees väidab, et hilisematest tulekutest rääkimine tekitab vaid tüli. Ilmselt on tema meelest juba tüli see, kui küsida miks ta ei tulnud või miks ta ei teatanud. Kuidas mees tegelikult tunneb ja miks kuidagi käitub, ei saa öelda keegi teine peale mehe. Talle võiks olukorda tagasi peegeldada "Sulle tundub, et ma pahandan ja õiendan, kui sa mulle oma hilisemast tulekust teatad". Peale mehe vastust ei maksa hakata seletama, et tegu ei ole õiendamisega. Võiks edasi kuulata. "See häirib sind päris tugevalt, kui ma sulle küsimusi esitan". Selliselt me võtame suhtest pinge maha ja anname märku, et me ei tahagi kedagi süüdistada, eesmärk on lahendus leida. Nii saab mehe lapse rollist ka välja. Tema tunneb, et talle ei öelda ette, mis ta tegema peab, vaid kuulatakse ka tema arvamust asjast
. Kuigi neid küsimused ei ole esitatud mõttega meest kontrollida ja temaga pahandada, jätab küsimine teisele inimesele paratamatult kurjustamise ja näägutamise mulje. Samuti tekib vastumeelsus asjadest rääkida, kui üks partneritest midagi suures pahameeles vastutasuks teeb (näiteks viskab õhtusöögi ära). Parem oleks ikkagi rääkida endast ja oma tunnetest. Ehk siis mina-sõnumid ja aktiivne kuulamine on jälle abiks 