Tere! Mul on äärmiselt halb seda tunnistada, kuid olen petnud oma meest. Umbes 2,5 aastat tagasi petsin oma meest. Enamasti ilmselt sellepärast, et olime sel ajal üksteisest pisut tüdinenud ning liikusime tihti erinevates seltskondades, pidutsesime palju. Ma olen väga noor ning koos hakkasime olema ka väga noorelt. Olin 14 kui tutvusime ning praeguseks oleme koos olnud 6 aastat. Ma armastan teda väga ning tean, et tahan temaga koos edasi elada. Petmist ei ole ma talle üles tunnistanud kuna ei soovi talle haiget teha lihtsalt sellepärast, et enda enesetunnet parandada. Olen enda jaoks selgeks mõtlenud, et see, mis juhtus ei tähendanud mulle mitte midagi ning see ei kordu enam. Kahjuks on aga siiamaani jubedad süümepiinad. Ma ei mõtle sellele igapäevaselt, ainult siis kui elukaaslane soovib minuga seksida. Ma lihtsalt ei suuda seda teha, sest tunnen end nii halvasti. On kordi, kus ma ei mõtle sellele hetkekski ning siis on kõik super ning vahekord täpselt selline nagu olema peab. Mida ma peaksin tegema, et olla jälle normaalne inimene ning oma eluga edasi minna. Kas peaksin rääkima selle poisiga, kellega tookord oma elukaaslast petsin? Ma lihtsalt tahaksin nautida oma elu koos armastatuga, kuid see on nii raske. Eriti raske on asjaolu, et poiss, kellega teda petsin oli tol ajal mehe hea sõber. Ehk võimendab see asja veelgi, ei tea. Tean vaid seda, et armastan oma meest väga, ta on mulle kõige kallim. Me oleme koos nii palju läbi elanud, oleme endale koos kodu ehitanud. Me võtsime endale ka kassi, kes nüüd juba 4 aastat meiega, seega nagu pereliige. Ma teen kõik, et oma elu korda saada, samas ei taha talle sellest siiski rääkida, kuna see teeks asjatult talle haiget. Soovin, et see sasipundar juba lahti hargneks...palun abi
Olete aastaid tagasi eksinud ja kahetsete oma tegu. Samas olete enda jaoks ka selgeks mõelnud, et ainult oma süümepiinade kergendamiseks ei ole mõtet oma mehele haiget teha. Kuid süümepiinad on jäänud ja takistavad vahetut ja siirast suhtlemist oma mehega.
Toetan teie seisukohta, et tühja koha pealt kunagise teo üles tunnistamine ei ole mõistlik. Samas arvan, et üks eksimus ei tohiks veerema panna valede lumepalli – kui kunagi tuleb otsene küsimus, siis tasub kaaluda ausat vastust. Hetkel siiski jääb küsimus, kuidas oma süütundega toime tulla.
Tihti on abiks usaldusisiku leidmine, kellele oma tegu tunnistada ja kellega koos arutleda. Ka praeguse kirja kirjutamine aitab süütunnet vähendada. Oluline on teha otsus ja rahu iseendaga. Tähtis on iseendasse uskuda – ühe eksimuse tõttu ei ole ma vähem väärtuslik ega halb inimene. Olete ühe olulise elukogemuse võrra rikkam ning suudate sellevõrra õigemaid otsuseid teha tulevikus. Tänu sellele suudate olla veelgi parem naine oma mehele, väärtustada asju omavahelises suhtes, mida muidu ei oleks ehk osanud. See on teile antud võimalus kasvada ja areneda. Juba see, et olete suutnud teha otsuse, mis säästab ennekõike abikaasat ja mitte teid ennast näitab, et olete kasvanud ja oma kogemusest õppinud.
Võite ka oma mure endast paberile kirjutada ning selle sümboolselt põlema panna – see on üks võimalus teha otsus ja see endast lõplikult maha jätta. Igapäevases elus võite kasutada mõtete stoppamist – iga kord, kui tekib hetk, kui mõte läheb toimunule öelge endale mõttes „Stopp!“ ja sundige end mõtlema millelegi muule. Sihikindla pingutuse tulemusel sisseharjunud mõttemustrid kustuvad ja asenduvad. Tähtis on endasse uskuda ja endale sisendada, et ma suudan. Ja olen seda tehes hea ja väärtuslik. Kui tundub, et ise on siiski raske hakkama saada, võib alati pöörduda psühholoogilise nõustaja vastuvõtule, kes võib pakkuda erinevaid viise, kuidas süütundega toime tulla.
