Olen 22 aastane ja olen oma tüdrukuga koos elanud 4 aastat ja meil on 14 kuune armas laps. Elame tüdrukuga tema ema poolt ostetud 2 toalises korteris. Tüdruk kasvatab last ja lõpetab kooli, ise olen juba pea aastakese välismaal tööl käinud.
Probleemiks on minu armukadedus. Olen natukene armukadeduse kohta lugenud ja avastanud, et mul on haiglaslik armukadedus kui need tunnused tõele vastavad.
Haiglaslikult armukadeda inimese käitumisele on iseloomulik partneri vihane süüdistamine ja kahtlustamine võimalikus truudusetuses, kõikvõimalike nn. "süütõendite" kogumine ja püüd sunniviisiliselt panna teda rääkima "tõtt". Haiglaslikult armukadeda peas pöörlevad kogu aeg ettekujutused solvangutest ja petmistest, ta kahtlustab pidevalt partnerit, süüdistab ja tahab teada üksikasju "juhtunust" - ükskõik, kas midagi on juhtunud või ei.
See esineb põhiliselt välismaal viibides, kodus olles ei esine mul probleeme lubada teda sõbrannadega välja, peole vms. Samuti on mul pidevalt tunne nagu ta ei armastaks hooliks ega huvituks minust piisavalt.
Nt: kui viibin välismaal ja ta läheb sõbrannadega pidutsema, siis tekib minus lihtsalt nii suur viha, ma ei oska seda kirjeldada, seejärel mõlguvad mingisugused haiglased mõtted kuidas ta kellegi teisega seal on - reaalselt selline tunne nagu ta olekski mind petnud,kuigi ta seda ei ole (ma vähemalt loodan)
ja maha jätnud.
Tihti ütlen talle halvasti, enamasti sellepärast, et ta tähelepanu rohkem saada (vähemalt ma arvan nii).Oma südames ma tean, et ta armastab mind.
Ei taha talle haiget teha ja kannatamas näha.
Me oleme rääkinud, tegelikult ma ei tea kas seda rääkimiseks saab pidada kui ta ütleb mulle, et muretsemiseks pole põhjust ja sa ei pea kartma - aga kurat võtaks ma ikka kardan.
Ma tean et ma ei tohiks selliseid haiglaseid mõtteid mõelda aga tee mis sa tahad ikka nad ronivad sulle pähe ja keeravad pea sassi.
Tahaksin kuidagi oma armukadedust kontrollida, et meie suhe paraneks.
Tundub nii, et kuigi te oma südames teate, et naine armastab teid, ei taha talle haiget teha ega talle kannatusi valmistada, siis kirjelduse järgi saan aru, et siiski teete kõik, et näha naist kannatamas ning murendate ise oma armastust. Olete ka pannud diagnoosi: „haiglane armukadedus“. Kuid diagnoosist üksi on vähe abi, vaja oleks teada „haiguslugu“. Igaühel meist on ju pikk lugu seljataga: lapsepõlv, päritolupere mudel, elu jooksul väljakujunenud strateegiad, kuidas elu ja suhetega toime tulla. Tasub mõelda selle üle, millise pildi olete kujundanud iseendast, missugusest perest olete pärit, milline oli/on teie vanemate omavaheline suhe, millised olid teie esimesed suhtekogemused vastassooga jms.
22 on veel väike vanus, küpsus kasvab aastatega, siiski on teil oma väärtuslik elukogemus ja uskumused selle kohta, „kuidas elu käib“. Iseenda uurimine eeltoodud osas võib anda mõne viite, mis vastustele lähemale viib. Küsimus on siin ju usalduses ja kontrollis ning see probleem on ilmselt üldisem, kuigi avaldub suhte kaudu: keda ja kui palju ma üldse saan usaldada? Keda-mida ja kui palju saan ma kontrollida? Teiste usaldamine algab reeglina iseenda usaldamisest. Usaldamatus tekitab soovi kontrollida, kontroll aga vähendab usaldust veelgi. Nii tekib nõiaring. Tahate ka oma armukadedust kontrollida. Soovitan seda kõigepealt uurida – mida see tunne räägib teist, teie suhtest, teie arusaamast lähisuhete kohta üldse.
Tunded kuuluvad inimese juurde, sh armukadedus. Ka mõtted kuuluvad inimese juurde, sh haiglased mõtted, nagu te kirjutate. Meie tunded räägivad enamasti meie inimlikest vajadustest, sellest, kas vajadused on kaetud või katmata. Oluline teadmine inimtunnete kohta kõlab nii: kellelgi ei ole võimalik oma tundeid vältida, küll on aga võimalik oma tundeid mõista ja valitseda. Tunnete valitsemine algab sellest, et ütleme oma tunnetele, olgu need millised tahes: tere tulemast! Seni kuni me oma tundeid endast eemale ajame, nad peitu lükkame jms, on tunnetel meie üle voli. Kui õpime oma tundeid aktsepteerima, oleme nõus neid kuulama, mõistma, uurima... siis on võimalus oma tundeid valitseda ja elada, kasutades tunnete tarkust ja mõistuse tarkust üheskoos.
Suhte loomine ja suhtes olemine on mõnel määral alati risk. Inimene soovib olla armastatud, ta ei taha saada „vastu näppe“, kuid see oht on alati olemas. Armukadedus on ühtlasi seotud hirmuga saada petta, haiget, mahajäetud. Ent suhetes ja elus üldse ei ole kellelgi garantiisid, mõnes osas elu ju ongi määramatu. Samal ajal on siiski võimalik paljugi teha, et ennast kindlamini tunda. Suhtes olek nõuab tööd selle nimel, et suhe kestaks, aga kindlasti ka oskust enesele toetuda. Kui te ei usalda iseennast, on pea võimatu loota teisele.
Nii et uurige oma armukadedust: mida on sellel teile öelda? Eelkõige uurige aga oma suhet: kui rahul te sellega olete? Kas see on just see suhe, millest olete unistanud? Kas te kumbki saate suhtes olla just need, kes olete? Kas oskate jagada ka valu ja muret, mida elu paratamatult pakub? Mis on suhtest puudu? Mida saaks teisti teha, et suhe oleks parem? Mis oleks probleemiks siis, kui armukadedust ei oleks?
Need ja paljud sarnased küsimused võiksite koos partneriga läbi arutada. Ei ole põhjust kahelda, et just hea lähisuhe on see, mis inimese oma eluga rahulolevaks ja õnnelikuks teeb. Ent ei tule ju kõne alla, et keegi saaks olla kellegagi väga lähedane – nii vaimselt kui ka füüsiliselt – tähtsatest asjadest kõnelemata ja ilma põhireeglites kokku leppimata. Selgus ja avatus on suhte jaoks võlusõnad. Kui te kumbki teate, mida te suhtelt ootate ja mida kardate – siis on kummalgi selgem olla ja irratsionaalseid tundeid on vähem.
