Mure selles, et mina ja mu elukaaslane oleme mõlemad parajad närvihaiged. Kui üks isegi suudab end mingil hetkel tagasi hoida siis teine samal hetkel lajatab mitmekordselt. See aga võtab tahes tahtmata maha motivatsiooni ise tubli olla ja oma närvitsemised vaka all hoida. Ja järgmine kord lajatan ise mitmekordselt. Teinekord lihtsalt tuleb see ise suust välja nt tekivad meil tülid sellest kui ma kogemata autos kaassõitjana reisides teen mingit häälitsust nt kui minu arvates on hoog liiga kiire ja kohe kohe sõidame eesolevale autole tagant sisse. Ma ei saa seda kontrollida ja häälitsused tulevad iseenesest, ma kontrollin neid olukordi nii, et ei ütle enam midagi ja olen vait, sest kui kokkupõrget ei toimunud siis olin ma ju antud olukorras eksinud. Aga tema sellepeale hakkab „nokkima“ mis sa närvad, näed ju, et ma ei sõida otsa, mul on sada aastat aega veel pidurdada jne..
Ning siis ma tõesti ei suuda enam vait olla ja asun end õigustama, et ma ju üritasin mitte edasi närvitseda aga tema ikka laseb oma joru edasi. Järgmine suur tüliõun on meil valesti kuulmised või valesti ütlemised. Nt on mitu korda olnud meil nii, et tema on omast arust midagi öelnud mulle ja ma olevat tema arvates ka vastanud ja mina ei mäleta sellest midagi nt mäletan et ta ütles et otsi mu t-särgid välja või küsis et kus mu t-särgid on ütlesin siis oma vastuse aga pärast tuli välja et tal oli kotis mingi vale kampsun mille ta siis välja tõstis ja kukkus kraaksuma et ma ju ütlesin sulle et mul pole seda vaja ja pane ära (väidetavalt kohe peale t-särgi juttu).. ja tekibki niiöelda nõiaring, et üks on jumala kindel, et temal on õigus ja teine on samamoodi kindel, et temal on õigus.
Ühesõnaga neid närvitsemisi ja tülisid on niipalju, et mina enam ei jõua. Ma ei saa aru, kas üks õige paar peakski niipalju tülitsema või on see ikkagi ebanormaalne?
Tülitsemine ja konfliktid kuuluvad suhte juurde, pole suhet, kus neid ei ole – sest see ei lähe arvesse, kui tülidel-konfliktidel lihtsalt ei lasta ilmneda – need susisevad kusagil varjus, ja enamasti lõpeb see olukord lõhkuva emotsionaalse plahvatusega. Nii et iseenesest see, et te ütlete välja, mida mõtlete, lähete ägedaks jne – see kõik on normaalne. Tüli on suhte regulaator, eriti suhte alguses, st kuni umbes kolmanda suhte kestmisaastani. 2,5-3 aastat kulubki, et suhe loksuks paika, ja üks, mis seda paika loksutada aitab, on riid. Sest mis toimub riiu käigus? Riiu käigus püütakse paika saada tähtsad küsimused, näiteks: kes oled sina minule? Mina sinule? Mis on suhtes lubatud? Keelatud? Kes teeb suhtes mida? Kelle käes on võim? Kas võib eksida? Kas võib jääda eriarvamusele? Kes kehtestab reeglid? Jne. Kui tülide tulemusena sünnivad kokkulepped ja neist ka kinni peetakse, kui jaotatakse ära nn ministriportfellid ja kumbki ei pane kord kokku lepitut küsimärgi alla, siis võib öelda, et suhe on jõudnud küpsesse faasi, kus osatakse teineteisega arvestama, ollakse nõus suhtesse panustama ja selle nimel ka millestki loobuma.
Suhtlemisoskused on olulised, kuid oluline on ka teada, et see, kuidas me käitume, on märk meie väärtustest. Kui suhe on väärtus, soovivad inimesed õppida suhtlema suhet hoidvalt. Ka teil on see võimalus. Esimene reegel: teha vahet, kummal on probleem. Teine reegel: see, kellel on probleem, vajab kuulamist (mitte tänitamist, süüdistamist, hukkamõistu, moraalilugemist jms). Kuulamine tähendab, et ma panen oma sisekõne ajutiselt kõrvale ja püüan teisest aru saada. Ma ei esita oma (vastu)seisukohta enne, kui olen teist mõistnud. Kui on raske mõista, püüan ikka: uurin, küsin täpsustavaid küsimusi. Alles siis räägin enda sisukohta ja palun teisel kuulata. Kolmas reegel: kui minul on probleem, siis ma räägin selges minakeeles sellest, mis mulle ei sobi, milline konkreetne mõju on sellel olukorral/käitumisel minule ja kuidas mina end tunnen. Kui teisele see minu avaldus ei meeldi, siis ma ei nügi edasi, vaid püüan aru saada, mis täpsemalt ei meeldi ja alles seejärel püüan oma sõnumit korrata. Neljas reegel: kui on konfliktiolukord, siis mitte asuda seda lahendama, emotsioonid laes. Kui olete rahunenud, sõnastage probleem ja otsige lahendust ühiste vajaduste leidmise kaudu.
Kõige üldisem reegel: ütle selgelt ja minakohaselt, mida sa mõtled, tunned, vajad, eeldad ja jäta ruumi teisele, et teine saaks teha sedasama. Ole kontaktis – tähtsaid asju ei räägita teisest toast hõikamise korras. Mine ligidale, vaata otsa, palu ümberlülitumist endale – ilma kontaktis olemata ei saa ei kuulata, kehtestada ega konflikti lahendada.
See kõik on pikalt-põhjalikult kirjas suhtlemisõpikutes, mis on põnev lugemis-õppimismaterjal. Siia tegin kõige lühema konspekti. Kui te soovite oma suhet hoida, õppige suhtlema suhet hoidval viisil. See pole tähtis, kellel on õigus, tähtis on olla tundlik teise vajaduse vastu. Aga sellest ei saa aru, kui ei ole nõus kuulama ega aktsepteerima.
