Tere teile. Tahan anda teile põhjaliku ülevaate oma loost, nii on ilmselt teil parim selgus sellest kõigest.
Olen 24 aastane noormees kes koos oma 20 aastase kallimaga said 9 kuud tagasi lapse. Ilus, kas pole, kuid asjal on sügavalt kurb jätk.
Kõik sai alguse ligi 3 aastat tagasi. Kohtusime, armusime, ning leidsime mõlemad et oleme teineteise jaoks loodud. Kõik oli ideaalne, seks oli selline mida poleks me kumbki kunagi oodata osanud, täis kirge ja naundingut. Elu liikus oma ilusat rada, kuniks sattusin miskipärast kriisi. Peale oma ühe hea sõbra matmist ja väikest tüli, olin segaduses(tunded hakkasid minul pisut jahtuma) mõtlesin kõike üle ning purjus peaga petsin oma kallimat - suudlesin ühte võõrast tüdrukut. Kuna olen aus kõiges, siis tunnistasin kõik üles. Ta oli murtud, täieti läbi ja elumõtte kaotanud, ja mina vana tõbras vaatasin sellest kõrvale. Haavasin teda sügavalt ja ilmselt jäädavalt. Peale temaga "tahan/ei taha" mängu ütlesin talle siiski, et meil ei õnnestu enam see suhe. Peale seda tärkas minus järsku arusaam, et ma olin hüljanud oma kallima inimese siin maailmas, ning ummisjalu tõttasin asja päästma, kuid oli juba hilja. Ta oli leidnud endale kellegi teise(mõni päev peale suurt lõputüli) ning sellele järgnenud kriis oli minu jaoks kohutav.
Läks mööda mõni kuu, ning me kohtusime taas. Avaladsin talle oma tundeid mis olid koguaeg alles olnud ning leidsime end taas. Olime alguses niiii õnnelikud. Kuid ajapikku hakkas teda kripeldama siiski tõsiasi et ta ei suuda andestada minu tehtud viga. Ta eiras seda mõtet kui me mõlemad teadsime et see on pidevalt õhus. Elu läks edasi ning me jäime lapseootusele. Raseduse alguses soovis ta pausi, et puhastada ennast nendest halbadest mõtetest, kuna peagi on meid 3 mitte2. See oli järjekordne valus aeg minu jaoks.
Lapse ootuse ajal puudus meil seksuaalelu ning muu taoline suurem lähedus, kuna just tema ei soovinud seda. Arvasin et tegemist on tüüpilise raseda probleemiga, ning leppisin sellega. Laps sündis, algas uus lehekülg. Kallim ignoreeris minu lähenemiskatseid ning kui selline asi kestab 9 kuud(kokku siis 18 kuud ilma intiimsusta) siis hakkan muutuma närviliseks, tigedaks. Loomulikult lasin tal väljas sõpradega käia ning valvasin ise last. Tahtsin et ta tuulutaks ennast ning vabaneks rutiist. Läks ta siis peole, jäi ennast täiesti täis ning magas teise mehega(see juhtus nädal aega tagasi). See oli hoop mis tappis mu sisemiselt. Nende suhe kestb edasi ning seks mis minuga oli olematu 18 kuud on nüüd igapäevane ja meeldiv asi. Neil on suur armunmine üksteise vastu(ilmselt) ning tunnen et enam ei suuda. Lapsukene on minu ainus elusäde praegu ning usk helgesse tuleviku on kadunud. Liiga palju on seda minu jaoks. Ta oli inimene kellest ma poleks seda kunagi uskunud kui nüüd on see hetk käes. Mõtteid mu peas on nii palju, kuid ei oska neid enam kirja panna...saate ehk isegi aru. Kas sellisest olukorrast on väljapääsu? Väljapääsu taaskohtumise tähe all. Tänan teid kõiki.
Olete oma naisega mitu aastat koos olnud ning kogenud sel ajal väga ilusaid tundeid. Samuti olete mõlemad teinud valikuid, mis on teist poolt haavanud. Saan aru, et teie suhtes oli alguses palju intiimsust ja lähedust ning sellest ajast kujunes veendumus, et te sobite hästi ja tahate koos jätkata. Raseduse ja lapse sünniga seoses on intiimsus vähenenud ning pinged kasvanud. Saan aru, et laps on teie jaoks väga oluline ja olete isana lapsega lähedane. Tänaseks on naine loonud kõrvalsuhte ja te ei tea, mis saab teie ühisest tulevikust. Olete hetkel väga haavunud, kuid saan teie kirjast aru, et soovite leida võimalust oma naisega uuesti kohtuda.
Inimene on õnneks ja kahjuks keeruline olend ning seetõttu ei lähe elu alati nii nagu alguses mõelda võiks. Võivad ilmneda ootamatud ja valusad kogemused, kuid samuti on võimalik valusatest kogemustest jõuda sügava rahuloluni. Tihti ei piisa ilusast armastusest, et suhe jätkuks ilma probleemideta. Suhte püsimiseks on vaja lisaks armastusele veel mitmeid asju, mida paraku õpitakse tihti alles läbi valusate kogemuste. Neid olulisi asju on raske õppida enne, sest me kõik oleme ühel hetkel esimest korda kooselus, esimest korda lapsevanemad, esimest korda pooleaastase lapse vanemad jne.
Kooselu koosneb kahest eraldiseisvast inimesest, kes loovad koos suhte, kes loovad ühise kodu, kes kasvatavad ühist last. Kumbki inimene areneb pidevalt ka isiksusena ning õpib ennast uutes olukordades tundma, kohtub enda sees olevate hirmude ja unistustega. Kurvastab, kui mõned unistused purunevad ja rõõmustab, kui miski tundub parem, kui unistadagi oskas. Inimesed vajavad privaatsust ja vajavad koosolemist ning tasakaalu leidmine selle vahel ei ole tihti kerge. On loomulik, et tekivad sisepinged. Suhtes kohtuvad lisaks armastavatele tunnetele ka kahe inimese sisepinged ja see teebki suhted keerulisemaks kui meile meeldiks. Suhe on alati kahe inimese koostöö vili.
Kõrvalsuhte loomine/tekkimine on tihti märk sellest, et partnerid ei oska leida paremat viisi, kuidas oma pingetega toime tulla. Kõrvalsuhe ei pruugi tähendada seda, et armastus on püsisuhtest kadunud. See võib tähendada seda, et armastust ei leita enam kuhjunud pingete alt üles. Selleks, et pingetest vabaneda ja luua ühiselt suhe, mis mõlemat poolt rahuldaks, tuleb õppida suhtlema sel viisil, mis aitaks pingeid vähendada ega teeks süüdistuste ja hinnangute läbi haiget. Kui suhe on kriisis ja partnerid on haiget saanud, siis on võimalik kasutada pereterapeudi abi, kes aitab omavahelist kontakti taastada ning mõlemale sobivat väljapääsu nendest keerulistest olukordadest otsida.
Pereterapeut aitab tekkinud olukorda paremini mõista. Tihti on noortel peredel keeruline toime tulla selle muutusega, mille lapse tulek perre endaga kaasa toob. Partnerid peavad oma aega ja energiat õppima jagama enda, partneri ja lapse vahel. Lisaks mehe ja naise rollidele tuleb juurde lapsevanema roll ning sellega kaasneb suur hulk teadvustatud ja teadvustamata ootusi, millest tihti ei osata rääkida, kuid mis tekitavad varjatult pingeid. Pettumustega toimetulek on samuti keeruline. Oma tunnetest ja vajadustest on vaja üksteisele rääkida, kuid mitte süüdistades, vaid mina-keeles, sest siis suureneb selgus ja väheneb pinge. Konflikt iseenesest ei ole halb. Konstruktiivsel viisil lahendatud konflikt aitab lähedust pigem suurendada.
Kokkuvõtteks ütlen, et suhte toimimist mõjutavad paljud asjaolud ning selleks, et suhe toimiks tuleb sellega teadlikult tegeleda. Kuna teie kirjast ma saan aru, et tahaksite oma suhte siiski uuesti toimima saada, siis ma soovitan kasutada pereterapeudi abi. Te võite minna sinna kohe koos naisega, kuid võite ka esialgu minna üksi. Kindlasti on hea, kui saate spetsialistiga rääkida oma tunnetest, vajadustest, mõtetest, soovidest jne. Üle Eesti saate pereterapeuti otsida ühingu kodulehelt www.pereterapeudid.ee või Tallinnast meie perekeskusest www.sinamina.ee .
Lisaks on hea võimalus koos partneriga oma suhtega tegeleda PREP-paarisuhtekoolitusel www.prep.ee , kus saab omavahel arutada olulisi teemasid ja õppida konkreetseid suhtlemistehnikaid, mis aitavad pingetest rääkida nii, et suhe ei saaks kahjustatud.
Loodan, et leiate mõlemad üles tahte ja lootuse, et suhet on võimelik veel päästa ning leiate uuesti tee teineteiseni. Soovin teile kannatlikkust, teadlikkust ja armastust!
Kui on küsimusi, siis võite siia ka muidugi uuesti kirjutada.
