Tere! Meil on peres 2-aastane laps ja tegelikult hakkasid huvi seksi vastu hääbuma juba aasta enne tema sündi. Lihtsalt tekkis argipäev, koristamine, söögitegemine, töö ja tunded hakkasid vaikselt kaduma. Veelgi süvenes see asi peale lapse sündi. Lapsega tegelesin peamiselt mina, jah, mees ka aitas, aga pigem minu palumise peale. Nüüd on viimasel ajal iga päev tüli ja ähvardused, et kui mees seksi ei saa (tema jaoks oleks norm iga päev), siis tema leiab omale uue naise, kes seda tahab. Aga mina ei tunne lihsalt enam ennast naisena, sest ma olen ema, tööl pean olema hea spetsialist, kodus koristaja ja kokatädi jne. Järjest rohkem hakkab mulle tunduma, et meil lapsega olekski kahekesi parem, samas tahaks ju, et suhe toimiks nagu kunagi 6 aastat tagasi tutvuse algusaegadel. Paarinõustaja juurde mees ei ole nõus minema. Vot selline kurb lugu ja kas sellest oleks üldse positiivset väljapääsu, ma ei tea.
Teie mure on tõestuseks igivanale tõele, et kõik on muutumises ja iseenesest ei sünni midagi. Lapse sünniga olete astunud oma pereelus uude etappi (õigupoolest juba rasestumise hetkest, mil teid sai kolm). Kui senini oli maailm teie kahe päralt (töö ja igapäevakohustused sinna juurde), siis oli piisavalt aega, et üksteist märgata, teise vajaduste vastu huvi tunda ning ühiselt aega veeta. Teil oli aega olla ka ainult iseendaga ning võimalus saada partnerilt piisavalt tähelepanu, mis on seksuaalelu üheks oluliseks eeltingimuseks. Olulisimaks märksõnaks ongi siin AEG, sest väike uus inimolend võtab oma vanematelt (kui hoolitsejaks on vaid ema, siis temalt veel sellevõrra rohkem) tohutult aega, mis enne oli vaid nende päralt. Paraku ei ole ööpäev pikemaks muutunud ning seda aega lapse jaoks võetakse millegi arvelt. Tihti on seksihuvi kadumise üheks põhjuseks ka tähelepanu ja tunnustuse puudus partneri poolt. Te rabate mitmel rindel, kuid tunnustuse asemel saate vaid mehepoolset rahulolematust tunda.
Vaadates olukorda mehe vaatevinklist, siis on tal tõesti põhjust rahulolematust tunda. Ilmselt ei tunne ta ennast ei kodutöödes ega lapsega toimetades eriti enesekindlalt ning on seetõttu jätnud need kohustused kõik teile, kes te tundute sellega lennates hakkama saavat. Oluline on teil omavahel avatult rääkida, mida kumbki hetkel tunneb ja vajab. Kui mees mõistab, et tema abi on vajalik ning te toetate teda sellega, et annate teada, et ta saab hästi hakkama, siis saate teha kindlasti kokkuleppeid, et teie koormust vähendada. Samuti on oluline leida aega kahekesiolemiseks (eelkirjutajal on mitmeid toredaid mõtteid). Aktiivne seksuaalelu on enesestmõistetav ainult armumise etapis, kui kõik on veel uus, huvitav ja roosades toonides. Edaspidi on see samuti teema, millega tuleb tegeleda. Kõigepealt iseendaga – mida ma ikkagi vajan, mis mind kõige enam eemale tõukab? Selleks, et teisega rääkimine õnnestuks, peab endal olemas olema selge arusaam, mis mind aitaks. Siis saab juba koos mõelda, kuulata seda, mis teise jaoks oluline on ning leida ühisosa. Mida on vaja muuta, kas oleks vaja välist abi (nt. lapsehoidja näol), mis meile mõlemale meeldiks. Abi on sellestki, kui taastada aeg, mil midagi koos teete (nt. mängite tennist, jooksete, vaatate filmi vms.).
Lahkukasvamine algab sellest, et mõlemal on omad kohustused ning kokkupuutepunktid muutuvad harvaks ning on väga argised (kes toob lapse, kes käib poes jne.). Tähtis on seda märgata ja teadlikult leida võimalusi koos olemiseks, ühisteks huvideks ja ettevõtmisteks. Hea uudis on see, et kui mõlemad leiavad piisavalt motivatsiooni, on kõik võimalik. Ühel hetkel leiate, et teie seksuaalelu on hoopis teisel tasemel…
