Tere, minul on väga tõsine probleem, ma tunnen et ma ei saa sellega enam hakkama, see käib mul üle jõu ja mõistuse, ma ei ole osanud otsida abi väljapoolt aga ma näen kuidas probleem paisub ja pean selle endast välja saama. Panen kirja kuidas oskan.
Minu lugu on selline 25 aastasena tutvusin internetis jutukas ühe neiiuga , ta oli minust 9 aastat noorem aga see ei olnud takistuseks temaga suhtlemisel , sest jutukast jäi mulje et tegu on aruka ja targa tüdrukuga, ja selgus et ta on üsna minu lähetalt, ta oli katkisest perekonnast, kasvanud isata aga mulle ei tundunud see siis erilise probleemina, neiu pakkus mulle pinget .... Ta ei olnud mu esimene, eelnevalt on mul olnud kaks lühiajalist suhet kooliajast ja mõlemad on haiget teinud, midagi olen neist ka kõrva taha pannud, nimelt seda et naine vajab õhku ja ruumi. Temaga liikusin edasi tasapisi, käis kaugemal koolis ja meil oli kaugsuhe mitmeid aastaid ja minuarvates see toimis.
Kogu aja meie suhtest on ta koolis käinud, koos oleme elanud rohkem kui paar aastat, nimelt neili aastat tuleb ära, alguses elasime paar aastat väikelinnas korteri elu, väike elamine vähe koristada mõlemad käisime tööl, hommikul lahkumine ja õhtul kohtumine, elu tundus normaalne, mõtted liikusid siis perekasvule, see tingis siis elukoha vahetuse, kolisime maale, omaette elamine, tüütuid naabreid pole , elu ilus, laps ka olemas. Tema käis ikka koolis, kaugõppes.
Koos elades tekkisid muidugi ka konfliktid alates sellest kes peseb nõusid, kes vahetab lapsel mähkmeid. Pärast sünnitust oli tal raske, lapse ei võtnud kaalus juurde piisavalt ja perearsti vorstikaalust ei olnud ültse abi pigem palju kahju , püütsin talle toeks olla aga pidin samas ka tööl käima, ma olin abitu nägin naise muret ja ei osand aidata, mul ei jäänud muud üle kui saata ta oma ema juurde ( naise juurde kes on sünnitanud viis last ja neist nooremaa matnud peale kaheaastast ränka haigust) mulle tundus et minu emast oli abi ...
Olen vähese jutuga ja kinnine inimene, ma elan kõike endasse ja ei näita suurt midagi välja ja oma tunnete väljendamisega on mul raskusi ja ma ei ole suutnud temale oma tunetest rääkida ja tema on samamoodi kinnine ei oska oma tundeid väljendada ja minu tunnete kohta küsida, olen nüüd aru saanud et meie suhte probleemiks oli see et me ei rääkind omavahel südamest südamesse , ma tegin kõike muud aga mitte seda , ma ei osanud ...
Ta on hella ja tundliku loomuga, ta on vajanud hella kohtlemist, tagantjärgi ma näen et ma pole seda teinud, ma tögasin teda ( ma ei tea miks just nii ) , see tegi talle haiget, ( on palju asju mida ma präägu muudaksin) me ka rääkisime sellest ja tasapisi ma suutsin ennast kontrollida ja käitumist muuta, ta ütleb et ei saa mind enam usaldada eriti isiklike tunnete poolest et ma kasutan tema vastu neid ära e, viskan ninapääle, olen ka seda teinud stiilis „ aga vaata siis sa rääkisid sedasi ja tuntsid sedasi ...“
Samas on ta väga heitliku ja püsimatu loomuga, nagu laps asub suure tuhina ja õhinaga uue lelu kallale kuid varsti ta tüdineb sellest ja otsib uue lelu. Nii ongi kogunenud palju asju mis ta uutsuse tuhinas on ette võtnud aga sinnani kus tegevus ei allu tema soovile need siis kõrvale jätnud ja talle pole ültse meeldinud et ma neid poolikuid asju meelde tuletan.... Ta on väga hea teoreetik aga väga kehva praktik, tema peas toimuvad asjad palju kiiremini kui praktikas ja siis ongi jama majas ... Mulle väidab et kooliski käib sellepärast et saada väljapoolt kodu tunnustust, jah ma olen selle kohapäält olnud laisk, samas koolis on ka pidevalt uued ja huvitavad asjad .
Meie suhtes on ta olnud pidev asjade tegevuste algataja, ma olen siis pidanud omaltpoolt rahad alla panema ja need ellu viima , kõik reisid peod matkad jne.
Võimalik et hoolivuse väljanäitamisega on ka probleeme olnud, ma olen talle võimaldanud koolis käimist ja oma hobidega tegelemist, kui lapsega kodus oli ja mina kaugel tööl siis auto ja raha oli kodus olemas ta võis alati minna kuhugi ja midagi teha et pääseda rutiinist. Tema sünnipüevasid oleme pidanud korraliku pidudega, ma olen püüdnud neid ettevalmistada võimalikult hästi et ta oleks õnnelik, selle käigus olen alat väga ära väsind nii et minust pole enamasti pidutsejat olnud aga ma olen oma hea näo pähe manand ja püüdnud osaline olla sest ma olen näinud kui õnnelik ta sõprade seltsis on ja see on mulle olnud piisav tasu. Samas olen ära jätnud palju oma sünnipäevasid, sest olen ka peota hakkama saanud, ettekäändeks olen toonud ikka et olen tööst liiga väsind või pole piisavalt vaba raha. Seda kõike ei ole ma talle rääkind...
Lapse tulek meie ellu oli minule fantastiline kogemus , ma kül ei osanud seda välja näidata aga oma sisimas ma tuntsin seda ja praegu tunnen ta vastu tingimusteta armastust, ma annaks tema heaolu eest mida iganes kas või oma elu ...Olen paratamatult sunnitud temaga majandama viimased kaks kuud, sest ema läks linna praktikale ja pole siiani tagasi tulnud, ma olen pidanud tegema oma elus suuri ümberkorraldusi sest et laps nõuab oma, ma saan hästi hakkama temaga. Selle kahe kuuga olen näinud lähedalt tema kasvamist ja arengut, igapäev on midagi uut ( poiss on 18 kuune), see aeg on minu jaoks hindamatu.
Lapse tulekust tingituna tegin ma oma elus ümberkorraldusi, ma tuntsin et mu vastutuse koorem on tublisti kasvanud, ma ei saa naist ja last nälga jätta, seega hakkasin usinamalt tööle, sellele lisaks loobusin ma oma suurest kirest tsiklist ja sellega sõitmisest, ma olen suur adrenalliini sõltlane, tsiklisõidust sain ma alati laksu kätte aga ma soovisin oma pere heaks loobuda ühest risgi allikast, perele pole abi surnud mehest ja isast, sest et ma olen olnud alati aldis võtma riske.
Naine teadis et tsikel on parandamatult katki ..... Midagi ohutumat harrastust ma asemele ei otsinud. Ma pole naisele sellest rääkind...
Ma tegelen ehitusega ja mul on oma firma, mulle meeldib oma kätega luua, suurem töökoormus hakas pikapeale tervisele mõjuma , nii et paar aastat on mul tõsised probleemid seljaga olnud, olen lühiajalist abi leevendust saanud aga probleemiga pole suutnud põhjalikult tegeleda, (aeg on raha ) ma arvasin et suudan töö asjad hoida kodust eemal aga nii see ei läinud, kahjuks. Selja hädast said voodi probleemid ja nii see läks kuni lõpuni välja tema enam ei püüdnud ja mina enam ei üritanud, viimasel aastal olen kahjuks naist tarvitanud stressipallina, nii olen saanud omal moel tema tähelepanu ja lähedust. Seksiga on ammu probleemid , kuna ma olen ta esimene siis ta ei oska sõnastada mida ta vajab ja kuidas, oleme püüdnud aga nagu selgub siis mitte piisavalt...Minu jaoks on ta siiani atraktiivne ja erutav aga minust endast polnud enam meest.
Meie suhtes on probleemid pea aasta, eemine sügis käisime läbi PREP paarisuhte koolistuse aga mina ei suutnud endale meie probleemi tunnistada, minu jaoks olid probleemid minu tööl ja kodus minnu pisikese perega tundus kõik korras olevat, ma olin lihtsalt pime, me tegime koolituse läbi aga ei suutnud enda peal seda rakendada...
Meie probleemidest on ta see sügis mitmetel kordadel teinud proov rääkida, aga mina pole temaga samale lainele jõudnud, tema tahab rääkida siis temal on kõik asjad peas valmis mõteltud aga minul puudub igasugune ettevalmistus siis on länud need vestlused selliseks nagu ta siin foorumis on kirjutanud, ma olen järsult plokeerind kõik küsimused ja vastu rünnanud... see viimane jutuajamine tundus tollal veits imelik aga ma ei osand seda näha, nüüd tagantjärele ja selle foorumi postitust lugedes saan aru mis toimund oli, ma saan aru et siis püüti mind nurka ajada, küsimused olid ikka põhjapanevad, ta teadis et ma ei suuda väsind peaga probleeme arutada sest et ma olen talle sellest rääkin aga ta tegi seda ikka ....
Ma märkasin et tema käitumine oli täiesti muutunud, nüüd ma tean miks!
Nii siis läks mõni nädal mööda ja ma sain pikaltsaatmiskirja, sela on enamus teksti nii nagu talle siin on mustas kirjas soovitatud ja omaltpoolt on ta ka lisanud , aga kõik puudutam meie suhet.
Saades siis sellise kirja hakkasin ma alles mõtlema, siis mõistsin ma olukorra tõsidust ja et mulle pole jäätud enam mingit võimalust ennast parandada !
Aga millegi pärast ei suutnud ta jääda lõpuni ausaks, ta ei tunnistanud et tal on keegi teine, peale seda kirja , kui olin nädal laagertunud avanes mul võimalus temaga näostnäkki rääkida, siis alles olin ma avatud ja suutsin tunnetest rääkida aga jah hilja oli selleks...
Ta jah tunnistas, peale selle kirja saatmist ,et nüüd vaba nainesena on ta mehe leidnud siiski jätis ta mainimata et see mees on juba kuuaega olemas olnud!
Minusse jäi kahtlus kripeldama, mul tuli meelde see päev kui „tõsist vestlust“ pidasime, kui muutunud ta käitumine ikka oli !! Sell ajal olin ma juba väga katki.... Ma ei saanud rahu ja asusin asja uurima, tuli välja et nad ei olnud midagi vaka all hoidnud, olen teada saanud kes see mees on, mis taust tal on (kolmeküne aastane mees, elab ühetoalises üürikas, raja ja tööd pole, omab kaht purunenud suhet, millest viimane läks joomise nahka, 3 ja 5 aastane laps nende kasvatamist rahaliselt ei toeta) ja kus elab ja millal esimene kord toimus, olen seda teadnud mitu nädalat ja olen oodanud naiselt ausust aga seda pole tulnud! Eks ta kardab ja on ise ka suures segaduses, kuid milleks enam hoolimine kui asi on tehtud.
Viimasel lapse visiidil oli mul mõistust temalt küsida neid foorumeid kus tema oma tarkust oli taga otsind, siis saingi selle foorumi, kuigi jah foorumi tagumise otsa, noh aga asju hakatakse ikka lugema viimastest postitustest , nii ma meie loo leitsingi ja siit sain kõik selgeks, pole mul enam kahtlusi, nüüd tean et mingit tagasiteed pole ja ma pean hakkama saama selle jamaga.
Mind on kuu aega petetud ja lisaks kuu aega valetatud
Ma pean lapse pärast temaga ikka suhtlema, ja ma saan pean sellega hakkama aga kuidas enam usaldada, kui inimene teeb aga ei vastuta.
Ma oleks selle tõe vastu küll suutnud võtta, mis ma parata saan, ma pole loll, ma tean oma võimeid ja kui teine mees mõistis ta käima tõmmata ja mina pole seda suutnud siis mis teha tuleb sellega leppida, aga milleks salatsemine, ise on otsuse ära teinud ja siis pinnib ikka mind et ma ikka mõistak et minus on probleem ja tema saaks südamerahu ?!
Kas ma tõesti olin nii halb mees et seda viimast ausust tema poolt ka ei väärinud??
Ma mõistan et selle foorumi lingi saatmine ongi tema püüd asja ära rääkida aga siiski venitada ....
Viimane kuu olen hullult katki olnud, pere ja töö probleemid korraga ja lisaks teadmatus tuleviku suhtes, ma loodan et ma olen juba põhjas ära käinud, viimane nädal oli kohutav, pidin töötama , unetus ja isutus tuli kallale, kolm päeva tööd ja kolm magamata ööd ja midagi söömata , tööd ma pidin tegema sest et leping ei küsi mida su naine linnas teeb, lepingu tähtaegadest tuleb kinni pidada. Kehakaalus kaotasin palju. Ja lisaks pidin olema tugev isa oma põnnile. Ma tegin kõike ainult oma tahtejõu najal.
See kuu on olnud raske aga ma olen sõpradelt tuge saanud ja mõistnud et rääkimine aitab väga
palju!
Kuidas ma küll edasi pean käituma, kui mulle on etteheidetud et ma olen usaldust kuritarvitanud samas olen ma ta usaldanud linna lihtsale praktikale aga välja on tulnud selline pudru?
Mida ma pean tegema? Mõistusega ei suuda enam midagi teha .... Kuidas sellest asjast välja tulla ?
Ta on mind lohutanud et parem ikka õudne lõpp kui lõputu õudus aga minu õudne lõpp ei taha veel otsa saada .... Tema on väliselt oma eluga edasi läinud, ta on paras tunnete pundar, viimati muretses et tal puudub ematunne, eks seletasi talle et tal on vaja anda ematundele võimalus. Ma pole aru saanud mida ta ikka õiieti tahab, viimasel külastusel viisin ta bussile, andsin bussi sõidu raha ja ta küsis veel elamiseks ka raha , ma suutsin rahulikuks jääda ja seletasin et kui ollakse kedagi maha jäätud siis ei saa hüljatu käest nõuda ülalpidamist, ta sai sellest aru.
Olenemata oma käitumisest olen alati tahtnud et tal kõik hästi ja ta õnnelik oleks, no kui ta seda minu kõrval ei suuda siis peab ta edasi minema, ma ei saa teda takistada.
Ta on linnas väga raskes seisus, korterit pole, tööd pole saanud, emapalk sai otsa, kuid sellest hoolimata ma loodan et ta õnnestub linnas sest see on ta eesmärk. Ma pole talle võimaldanud sarvede mahajooksmist, varem või hiljem pidi see juhtuma. Ta ei oma elukooli ....
Raske on ise selle kõigega toime tulla ......
Tänan põhjaliku kirjelduse eest oma suhete ja iseendas toimuva kohta. Kahtlemata on naise lahkumine teid sügavalt haavanud, eriti valus on teadmine, et ta on varjanud teist suhet. Ilmselt on temalgi olnud keeruline aeg, ta valis oma viisi tulla toime oma kahtluste ja süütundega. Selgub, et tõsine jutuajamine ja lahkumine on aset leidnud vaid umbes kuu aja eest, seega on emotsionaalselt praegu väga pingeline aeg, olete jõudnud selle aja jooksul palju läbi elada, aga ka analüüsida, tagasi vaadata, nii mõndagi ümber hinnanud, kuid siiski segaduses ja mures, kuidas edasi toimida.
Kui naine tegi oma otsuse lahkudes, olles selle ka eelnevalt läbi kaalunud, leidnud mehe, kellega vastu on tal tunded ning soovib end temaga siduda, siis seda muuta pole teie võimalus. Teie võimalus on seda aktsepteerida ja leppida, leida hingerahu ning uues olukorras toime tulla. Loomulikult olete pettunud, kahetsete nii mõndagi, mida oleks saanud teisiti teha, näete suhete purunemisel nii tema kui ka oma osa ja see aitab teile ka leppida, mõne aja pärast ka uuel moel toime tulla. Keeruliste tunnetega toime tulla aitab kindlasti ka see, et teil on toetavad sõbrad, see, et saate kellegagi oma mõtteid ja tundeid jagada, toimunule seletusi leida, seejuures ka naise käitumist mõista, talle ja iseendale andestada.
Kui teie küsimuses, „kuidas edasi käituda“, oleks aga ootus või eesmärk suhet taastada (kirjas tõdete, et olete aru saanud, et tagasiteed ei ole), siis on kindlasti vaja esmalt teadvustada seda, et selleks peate mõlemad seda tahtma ja sellesse uskuma. Praegu pole selleks alust. Kui suhe taastada, ka siis on oluline mõista toimunut, koos selgust luua, mis viis suhte purunemisele. Uus suhe, on see siis suhtekriisi ületamine või suhe teisega, õnnestuks siis, kui ei korrata samu mustreid, kui vanad probleemid ei kandu edasi.
Teie kirjast selgub, et teie suhe on olnud suure osa ajast kaugsuhe, mille jooksul ei saanud ilmneda, kuidas lahendate koos igapäevaelus ettetulevaid olukordi, kuidas jagate kohustusi, mil määral võtab kumbki vastutust, kuidas väljendab rahulolematust. Kaugsuhtest kooselamiseks on oluline leida uusi viise, kuidas vastutust jagada, tulla toime erimeelsustega, rutiiniga, erinevate vajadustega ning seejuures luua ja hoida usaldust ja lähedust.
Oletan teie kirjeldusest, et paljud jutud jäid teil rääkimata, varjasite ka ise olulisi asju, ilmselt soovist tulla nendega ise toime, olles vahel ka altruistlik, võimalik, et soovist säästa naist, teha talle heameelt, vahel ka oma vajadusi eirates. See võib aga osutuda koormavaks, tekitada arusaamatusi, kuhjata pingeid, mis omakorda tekitab pahameelt ja pettumusi (ka terviseporbleeme). Seda enam, kui selgub, et teine seda ei märka, millest loobusite, ei väärtusta. Aga kas ta teab, mida see teile kõik tähendas? Kooselu tähendab ju avatust, murede jagamist, mõistmise kogemist, erinevuste avastamist, nende aktsepteerimist, ilma milleta ei kogeta lähedust, vaid säilitatakse distantsi.
Praegu on oluline mõista, et suhte õnnestumise ja ebaõnnestumise eest vastutavad mõlemad partnerid. Kumbki saab rääkida enda eest, mida vajab, oluliseks peab ja tunneb. Mõlemad vastutuavad selle eest, et ise suhetes end õnnelikuna tunda.
Teie ei vastuta selle eest, et naine polnud teiega aus, selle eest, kas naise uus suhe toimib, kas on õige siduda end mehega, kellel pole tööd, tarbib alkoholi, kellel on olnud purunenud suhted vms. Saan aru, et hoolite temast ja muretsete, see on aga tema valik ja selle arvustamine võib teie suhet vaid pingestada. Praegu on peamine lähtuda uuest olukorrast, kus olete seotud lapsevanematena. Väljendage soovi suhelda edaspidi oma poja ema-isana, võimaldage oma pojale säilitada kontakt mõlemaga, tehke kokkuleppeid, kuidas nüüd toimida, vanemlikke kohustusi jagada, rääkige pojale emast lugupidavalt. Kui soovite rääkida oma suhetest, siiski tehke seda vaid omavahel, säästes poega võimalikest pingetest. Tema huvides on kogeda, et ema ja isa on tal endiselt olemas, hoolivad temast, kumbki ei jäta teda maha, et vanemad suhtlevad omavahel sõbralikult, rahulikult, teineteist austades.
Soovin teile leppimist sellega, mida te muuta ei saa, pojast rõõmu tundmist ning hingerahu.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
5 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
