Mida teha mehega, kes ropendab :
Ta ei saa mitte üht juttu rääkida vandesõnade või roppusteta. Kõige hullem on see, et ta ei pane ise tähelegi. Kui tähelepanu sellele juhin, siis vihastab mu peale või eitab oma sõnu.
Kui käisime, siis ma seda nagu ei täheldanud. Häirima hakkas alles veidi aja eest. Nüüd sünnib meile aga 2 kuu pärast laps ja ma tõesti kardan, mis eeskuju see lapsele on. Jube, kui lapse ühtedeks esimesteks sõnadeks midagi mehe sõnavarast tuleb
Ropendaamine võib saada inimesele nii omaseks, et ta tõepoolest seda ka ise ei märka.
Alustuseks tasuks proovida mina- sõnumit ja anda märku, miks ropendamine ei meeldi. Oluline on siin, et vestluspartner saaks teada, mis on see konkreetne mõju Sulle. Näiteks "Mulle ei meeldi kui sa roppe sõnu kasutad, sest siis ma tunnen ennast ebamugavalt ja mul hakkab piinlik. Mul oleks hea meel, kui sa neid sõnu ei kasutaks".
Kui mees asub vastupanule ja ajab tagasi, siis tasub kasutada aktiivset kuulamist. Ega kellegile ju ei meeldi, kui selliseid asju välja tuuakse. Eriti kui seda teeb veel oma naine ka
Mida mees tunda võib? Miks ta hakkab tagasi ajama seda asja? Tal võib olla endal piinlik, et ropendamist ise ei märka, samuti võib ta tunda, et talle tehakse etteheiteid ja süüdistatakse (isegi siis, kui seda tegelikult ei tehta). Aktiivse kuulamise käigus anname vestluspartnerile märku, et me kuulame teda ja soovime teada saada, miks ta nii reageerib. "Näib, et sa tunned nagu ma süüdistaksin sind", "Sulle tundub minu tähelepanek ropendamisest ülekohtune?"
Peale aktiivset kuulamist, siis kui pinged ja emotsioonid on ära kuulatud, võib jälle esitada oma mina-sõnumi. Tegu on seega "käiguvahetusega".
Kui mehel on raske oma ropendamist siiski märgata,võib koos leida mingid viisid, kuidas ikkagi tähelepanu ropendamisele juhtida. Näiteks võib omavahel kokku leppida mõne märguande (mõni sõna, liigutus, silmapilgutus jm), mis annaks märku, et nüüd oli ropp sõna. See aitab muuta olukorra mängulisemaks ja ei jäta näägutamise muljet.
Võimalik on ka mehe roppu juttu lindistada nii, et tema ise seda ei tea. Vahel on inimestel ehmatav ennast kõrvalt kuulata ja siis suureneb enesekontroll
Lastele on vanemate ropendamine väga nakkav ja lapsed on siis segaduses, et miks nemad koolis ja lasteaias nende sõnade pärast pahandada saavad, aga kodus neid sõnu ikkagi kasutatakse. Lasteiaias ja koolis õpivad lapsed samuti igasuguseid sõnu. Nende tähendus tuleb siis täiskasvanutel alati lahti seletada ja anda selgelt märku, et selline sõnavara ei ole sobilik (mina-sõnumiga siis).
Tegelikult sobivad eelpool maainitud nõksud ka lastele.
: 
