Tere! Oleme ( 30ndates ) koos olnud 10 aastat. 2 toredat last, viimane laps 1,6aastane. Alates teisest rasedusest pole mees justkui enam mees. Aeg, kui kõige rohkem oleks olnud vaja lähedust ja tuge, oli mees, ja justkui ei olnud ka. Huvi minu, kui naise vastu kadus sellest ajast. Olen justkui masinema ja koduteenija. Tema on tööl või organiseerib pidevalt midagi maja juures tegemist vms. Ütleb et teeb kõik meie heaks ja hüvanguks, et meil oleks hea elu- aga näeb et olen väga kurb ja stressis ja lihtsalt ei tee sellest välja. Ta ei ütle kunagi midagi ilusat või kiitvat, ei võta enam kasvõi korrakski ümbert kinni.
Kõik tema tegemised ja käimised on tema elu ja mind ei peeta vajalikuks nendega kurssi viia. Kõik inimesed kellega asju aetakse on nimetud, kohad samuti. Viimased 3 kuud pole me enam rääkinudki. Ta lihtsalt vaikib või kui julgen midagi küsida või teemat arendada, paugatb vihaselt vastu. Kunagi pajatasime üksteisele pikad jutud ära, mida päeval tegime või kellegiga kohtusime jne. nüüd oleks see justkui tabu. Olen suurem suhtleja kui tema ja lapsega kodus olles kuulaksin heameelega kasvõi lihtsaid seiku igapäevaelus väljastpoolt kodu. Aga ei. Vaikus...Olen püüdnud ka kirjutada mitmeid kirju, et ehk kirja teel saan asju klaarida aga ei ühtki reageeringut. Ei salga, et olen väga tihti nutnud ja ka tihti endast välja läinud. Mida aeg edasi, seda enam. Olen igasuguse enesekindluse kaotanud, sest tunnen et mind enam ei taheta. Mind ei kutsuta kuskile, me ei käi kuskil koos ega tee midagi koos. On kas ainult mina ja lapsed või tema ja lapsed. Terve pere koos- seda pole juba mitu mitu aastat juhtunud. V.a üks pikem autoreis. Tahaks kasvõi pisikest jalutuskäiku korra nädalas. Või väljas söömas kord kuus käia vms. Et ka TEMA poolt oleks initsiatiivi. Ta oli väga suhtleja ja käisime igal pool koos ja tegime kõike koos..mis juhtus? Kas tõesti olen mina kõiges süüdi? Kas ma tõesti ei tohigi oma arvamust kunagi avaldada, sest see keerab mehe lukku? Kas üldse on mõtet enam sedasi edasi elada koos? Me mõlemad ju ei muutu. Olen kohutavalt väsinud kõigest ja vajan vaid inimlikku lähedust. Armastan teda väga ja usun et tema armastab ka. Aga kuidagi ei saa sellest lõhest enam üle. Oleme kunagi juttu teinud perenõustamisest ja usun et ta tuleks kindlasti. Tean et ka tema tahab kõike korda saada, aga omavahel me seda teha ei oska. Kas aitaks kui võtaksin ise antidepressante? Äkki kaob nõiaring? Kodus on muretu, rõõmus naine kellega ehk kunagi meest TAHAB jälle koos olla?
Teile teevad muret muutunud suhted abikaasaga. Usute, et ka abikaasa tahaks suhet parandada, armastate teda ja tema Teid, teil on kaks last.
Tunnete puudust pere ühistest ettevõtmistest, rääkimisest, inimlikust lähedusest. Teile tundub, et mees ei näe Teis enam naist, ainult ema ja perenaist. Varemalt olete saanud omavahel rääkida kõigest, nüüd aga mees vihastab pärimiste peale.
Olete rääkinud perenõustamisest ja usute selle toimimisse. Ma usun ka, et erapooletu spetsialisti abist oleks kasu. Praegu tundub, et nii palju on jäänud rääkimata ning arutamata, et kumbki ei oska või ei julge alustada selle puntra harutamist.
Teie ootate abikaasalt initsiatiivi. Tema aga teeb enda arvates kõike pere heaks, et perel oleks kindlustatud elu.
Sellisest arusaamatuste seinast on vahel tõesti raske üle saada oma jõududega. Palju segadust tekitab selline olikurd ka lastes. Tasub otsida abi. Esialgu tulebki kokkuleppida ainult valmiduses pöörduda perenõustaja poole ning teha seda võimalikult kiresti. Oluline on ka, kuidas sellest juttu teha. Saate rääkida ainult enda eest, väjendada oma soove ja lootusi. Nt.: “Ma tunnen end abituna/segaduses/õnnetuna vms. ja tahan pöörduda perenõustaja poole. Palun sind tulla minuga kaasa.” Sellega annate mehele teada, et olete hädas ning otsite abi, loodate ka tema abile. Sellises avalduses pole süüdistusi mehele, ega vihjeid tema “valele” käitumisele. Kirjutate: “..usun, et ta tuleks kindlasti.” Seega võite loota abikaasa valmidusele otsida abi koos.
