Oleme elukaaslasega koos olnud 6 aastat, kuid mõtlen pidevalt lahkuminemisele. Ise olen 24 aastane ning tema 28. Probleemiks on alkohol. Mees ei tunne selle kasutamisel piire, reeglina kui ta välja läheb, siis koju jõuab ta kahe kuni nelja päeva pärast. Selliseid asju juhtub umbes kord kuus. Olen kiire andestaja aj halbade asjade unustaja, seepärast on see minu jaoks täpselt selline aeg, kus hakkad juba vaikselt unustama ja tekib uus lootus. Peale igat korda ta muidugi vabandab, saab aru, et on probleem ja siis lubab ennast parandada ja midagi selles osas ette võtta (nt pöörduda spetsialistide poole abi saamiseks) ja kindlasti ei taha ta mind kaotada. Mõne päeva pärast, kui nö kassiahastus on möödunud, siis ei ole ta enam nõus kuskile pöörduma, ei tunnista probleemi ning ütleb, et saab sellega ise hakkama. Võimalusi on palju- küll ei lähe enam sõpradega välja jooma; ei joo enam kanget alkoholi; ei joo 4 kuud jne. Ma ei tea kas ta valetab mulle, sest tundub, et ta ise ka päriselt usub seda, aga iga kord enne kui ta välja läheb, ütleb ta, et ma ei muretseks ning ta tuleb ööseks koju ja midagi halba ei juhtu. Ühestki taolisest lubadusest ei ole ta suutnud kinni pidada ja olen üsna kindel, et ta ei muutu. Olen nende aastatega muutunud sellise käitumise peale juba neutraalseks. Kui alguses oli suur pettumus, viha ja emotsioonid laes, siis nüüd ma ei viitsi enam reageerida. Ma ei jaksa sellest temaga enam rääkidagi, sest seda on nii palju tehtud ja jutt kordub. Tema vabandus on, et ta lihtsalt ei julge koju tulla, aga samas kodus ei oota teda vihane ja karjuv naine, vaid võtan ta lihtsalt „terega“ vastu ja teen oma toimetusi edasi. Oleme probleemi püüdnud lahendada nii hea kui halvaga, kuid ükskõik kui palju ma endast annan või kuidas käitun, miski ei muutu. Vahest süüdistab ta ka mind oma joomises (seda ta põhjendada ei ole osanud). Kui talle jooma-tuuri ajal helistada ja paluda, et ta koju tuleks, siis ta ütleb, et tal on vaja veel pidutseda ja sõpradega olla ning ta ei taha koju tulla.
Aastake tagasi mõtlesin, et teen 2 kuuse pausi ja äkki selle ajaga suudan ära otsustada, mis edasi saab. Mängu tulid ka minu vanemad, kellega ta saab väga hästi läbi ning ta lubas nii mulle kui neile, et sellised situatsioonid enam ei kordu. Kui ma tema juurde tagasi läksin, suutis ta paar kuud vastu pidada ja nüüd on jälle sama lugu. See ei ole elu, mida ma elada tahaksin. Ma saan aru, et hoolimata lubadustest, tuleb see järgmine joomise kord tal niikuinii. Olen selle asjaga liiga kaua venitanud, sest mul ei ole enam isegi viha, mis annaks jõudu lahkuda. Venimise ja andestamise põhjuseks on see, et ma armastan teda ja kui alkoholi probleem välja jätta, on meil kõik väga hästi- koos on hea ja tore olla, ühine kodu ning kokku kasvamine perekondadega (nii mul tema kui ka tema minu omaga). Ma nii tahan loota, et ta muutub ja siis oleks ju kõik ok. Kui ma lahkun, siis kõik meie tuleviku plaanid purunevad ja ma ei taha kellegi teisega otsast alustada.
Mis on teie arvamus, kuidas ma peaksin edasi käituma? Kas pakkida asjad kokku ja minna oma teed või jätkata talle võimaluste andmisega ja püüdma probleemi veel lahendada?
Olete raske valiku ees, kas elada kogu oma elu alkohoolikuga, või jätta ta maha ning minna oma eluga edasi. Kirjutate, et armastate teda ja „ei taha kellegi teisega otsast alustada“. Olete teinud ühiseid tulevikuplaane, neist on kahju loobuda.
Mitte keegi ei anna Teile nõu, tee nii või naa, see on Teie elu ja ainult Teie saate selle üle otsustada. Küsite, „kas jätkata talle võimaluste andmisega ja püüdma probleemi veel lahendada?“
Saan lihtsalt anda Teile infot selleks, et otsustamine toimuks teadlikult.
Alkoholism on ravimatu haigus ja alkohoolikud pole kunagi endised, kuid nad saavad õppida elama päev korraga kainena. Selliste inimeste toetuseks on loodud anonüümsete alkohoolikute tugirähmad, lähemalt saate vaadata www.aaestonia.com Rõhutan, Teie abikaasa otsust mõjutada ei saa, ainult tema ise võib otsida abi. Hetkel paistab, et ta veel pole valmis oma probleemi tunnistama, seega ei pea vajalikuks abi.
Teid ohustab kaassõltuvus, mis tabab alkohoolikute pereliikmeid varem või hiljem. Pikemalt sellest saate lugeda kaassõltuvusterapeudi Kene Truve kodulehelt, mille leiate trükkides nime sisse Google otsingusse. Sama autor kitjutab sellest ka „Pere ja Kodu“ 2006.a. juulikuu numbris.
Uurige, mõelge ja otsustage, millist elu endale tahate. Me kunagi ei saa muuta teist inimest, saame muuta ennast ja enda suhtumist ellu ja inimestesse. Me ie saa vastutada kellegi teise elu eest, kuid meil on võimalus võtta vastutus oma elu eest, oma tuleviku eest.
Soovin Teile valmidust uurida ning mõtiskleda enda elu üle
