Oleme abielus, peres on kaks väikest last. Mina olen hetkel töötu ja saan hüvitist, lapsel pole aiakohta ja tööd pole samuti, kuigi olen pidevalt otsinud ja kandideerinud.
Suurem laps käib 2-3 päeva nädalas lasteaias, väike on kodus või on mõlemad kodus. Kui väiksem lõunaunest üles ärkab, tahab ta süüa, kuskil kl 16-17 paiku, mees tuleb varemalt kl 18 töölt. Teen alati söögi väiksema järgi valmis, sest tema on pisim ja ei saa veel selgitustest aru, et peab ootama ja tunni pärast jne. Hiljuti tuli mees koju vihasena, midagi oli tööl juhtunud. Mul olid eelmisel päeval keedetud kartulid ja kotletid välja tõstetud pliidi kõrvale, pann oli ka seal. Suurem laps tahtis peale lasteaeda rääkida, mees kobis diivanile. Siis suurem laps ütles, et tema tahaks süüa. Ma küsisin mehelt, et kas ta saaks söögi valmis teha, kui ta ise ka sööb. Ta läks kööki ja hakkas tegema (tavaliselt 98% juhtudest on söök juba valmis). Üritas siis pannilt kartuleid kätte saada ja ei saanud, viskas ühe pannilabida kolinaga kraanikaussi ja võttis uue. Istus siis laua taha, mina küsisin, et miks sa asju loobid. Ja siis tuli kui paisu tagant. Et mina teadvat, mis kell tema koju tuleb, miks mitte midagi!!!! valmis ei ole, tema peab nädal aega juba ise hakkima ja tükeldama (kokku kestis kotlettide ja kartulite soojendamine max 10min). Et mina ei ole mingi koduperenaine, ma ei oskavat mitte midagi teha (teen pea kõik söögid toorainest, sest ei taha lastele poolfabrikaate sööta). Ühesõnaga mõtetu naine.
Ma sain nii vihaseks! No kurat (vabandust). Mehel on puhtad sokid ka paarikaupa kappi valmis lapatud, pesud pestud, suur maja kogu aeg korras (ma ei kannata tolmu ja mustust), toidud valmis, nii soolased kui küpsetised, muru niidetud, aed korras, lehed pühitud. Lisaks on enamik aega minuga kaks! väikest last, keda on vaja sööta, magama panna, koristada, mängida nendega, aidata, pissistada...
Ma lihtsalt pöörasin täiesti ära, karjusin tema peale laste kuuldes, et ta on üks titt, mitte mees, et kas tõesti on nii raske teha kord nädalas kartulid soojaks. Midagi kobiseti veel vastu, ma läksin ülesse korrusele, ta tuli järgi, ütles, et rahune, ära karju. Ma sain veel vihasemaks, karjusin talle, et ma polegi mingi perenaine, ma olen üks töötu, keda mitte kellegile vaja pole, et ma olen täielik kalts tema jaoks, lapp mille peal jalgu nühkida ja kellelt lakkamatult ümmardamist oodata... siis ta veel midagi ütles, virutasin jalaga kipseina puruks ja peksin käsi seni vastu kappi, kuni käed sinised ja paistes, värisesin ülekere. Mees üritas rahustada, tõstsin rusikas käed näo ette ja oleks virutanud, kui ta oleks mind puutunud. Lapsed hakkasid all nutma, ma tulin siis justkui teadvusele, panin riidesse ja läksin autoga sõitma, peas oli selline tunne, et sõidan 200 vastu puud, mind pole enam kellegile vaja siin ilmas, ka oma mehe jaoks olen viimane ori. Ma tunnen end nii alandatuna, et see ei mahu sõndadesse.
Enne lastega koju jäämist olin edukas naine, kes sai tööga hästi hakkama, siis ma mehe suust sellist alandavat juttu ei kuulnud. Kui esimese lapsega koju jäin, siis oli midagi säärast ka kord enne, et umbes pole midagi väärt jne. Olen muidu üsna tugev natuur, ei saa mind kergelt murda ja panin vastu japeagi läksin tööle. Siis sündis uus laps, ja nüüd on asju juba päris hull. Sihukesi vihjeid olen ennegi kuulnud, et umbes, mis vöö sa ostsid, see on mingi tõstjate vöö, kuhu sellega lähed. Siis olen öelnud midagi sama kehva vastu, et a la sinu jaoks on mood ju ainult vanakooli viigiga vabaajapüksid ja kolletanud triiksärk, siis on need teemad ära lõppenud. Palju on pirtsutamist, jonnimist vahel ma elaks koos nagu naisega, sellised emotsioonid ja hädaldamised....
Mul on tunne, et minu peal elatakse midagi välja, untsuläinud tööpäeva, kehva tuju. Vahel ka laste peal aga siis olen mehe alati paika pannud, et sa oled suur inimene, laste süü pole, et sul oli raske päev. Ma ei luba sellist asja. Nüüd tunnen, et mõõt on täis, see kahjustab juba lapsi ja mõjub mulle väga halvasti.
Öösel üritas magamistuppa tulla, käskisin ära minna. Tema, et mina ei kamanda teda. Lubasin augu seinas suuremaks lüüa ja kogu jõust karjuma hakata, siis sai aru, et mul on tõsi taga. Ta on mulle vastik ja tülgastav ja ma ei suuda tema kõrval isegi magada.
Mis mees see on kes elab end oma pere peal välja? Oma naise, laste???? Ehitab sel moel aastaid üles oma firmat? Millal tuleb vastutustunne, mehelik tarkus, et hoida tuleb neid, kes on kodus, mitte kõiki teisi. Et ei tuleb öelda ka võõrastele, mitte kogu aeg omadele... Laste koha pealt kuulen ainult hädaldamist, kui raske on ja kuidas endale aega pole, pole aega kalal käia, trennis käia nii palju kui tahaks.
Et nad on nii ja naasugused, ainult siis on hea, kui lapsed on sõnakuulelikud, siis tuleb ka lahke sõna üle huulte. Et kui ollakse meele järgi, siis meeldime, kui ei, siis oleme kõntsad.
Ma ei tea, mida te oskate kõige selle peale kosta. Mina tahan lahutust ja varajagamist (ei ole mehe vara, on ühine ja oma osa tahan tagasi saada, mis sisse panin). Ja lapsed ei pea sellist jama nägema, ka vaimne vägivald on vägivald, ainult see ei jäta nähtavaid jälgi....
|
