Olen oma mehega koos elanud juba üle 9 aasta. On olnud paremaid ja halvemaid aegu (nt kui lapsed olid päris väikesed), aga oleme seni üle saanud kõigist tülidest ja keerulistes asjadest. Oleme suutnud rääkida, mis südamel ja otsinud lahendusi.
Hetkel mulle tundub, et meie suhtes on jälle üks probleem ja see olen mina.
Ma ei suuda leppida tema käitumise ja tegemistega. Eelkõige tema naissuhetega. Me oleme sellest korduvalt rääkinud ja kokku leppinud, et mõlemal võib olla vastassoost sõpru ja ma saan sellest mõistusega täiesti aru. Sellegipoolest ei suuda ma kontrollida oma negatiivseid tundeid selles vallas. Kui ma need alla surun, muutun tigedaks ja elan ennast nt laste peal välja. Kui ma need välja elan, on mees pahur ja segaduses, millest ma ka täiesti aru saan.
Ma ei suuda harjuda, et tal on vaja niii palju teiste naiste tähelepanu ja teisi suhteid. Ma tunnen ennast ebaolulisena, kõrvalejäetuna, kui ta käib nt ühe sõbrannaga ühte hobi harrastamas regulaarselt, kuna minuga tal sellist regulaarset meelelahutust ei ole. Või vähemalt ta ei tule nagu ise selle peale, et me võiks ka midagi kahekesi teha koos väljaspool kodu. Minu jaoks on see häiriv. Ma olen kõigest sellest rääkinud ja ta nagu saab aru, aga siis tuleb jälle mingi uus asi mingi aja pärast, mis ajab mind endast välja.
Ma usaldan teda selles suhtes, et mingeid intiimsuhteid tal pole meie kooselu jooksul teistega olnud ja loodetavasti ei saa ka olema, aga tunnen ennast ikkagi halvasti ja vähemtähtsana.
Tänan, kui oskate kõrvaltvaataja pilguga midagi kosta, mis mind aitaks!
Olete abikaasaga koos elanud 9 aastat, saanud ikka keerulistest asjadest rääkida ja lahendused leidnud. Praegu saate aru, et tekitate oma mehele probleeme, kuna ei suuda leppida tema rohkete naissuhetega. Vaatama kokkuleppele, et “mõlemal võib olla vastassoost”, tunnete end “ebaolulisena, kõrvalejäetuna”. Olete püüdnud oma tundeid alla suruda, kuid see on kahjulik lastele, kui räägite abikaasaga, muutub ta pahuraks ja on segaduses. Ootate, et abikaasa märkaks ka Teiega midagi koos ette võtta väljaspool kodu. Teid häirib, et abikaasa unustab mõne aja pärast, millest olete rääkinud või mida kurtnud. Olete veendunud, et mingeid intiimsuhteid tal nende naistega ei ole, kuid ikka tnnete end “halvasti ja vähemtähtsana”.
Kui miski teise inimese käitumises meid häirib, tuleb meil sellest rääkida. Rääkida süüdistuste ja etteheideteta, mina-keeles. Nt “Tunnen end vähemtähtsana, kui näen sind regulaarslet kodust lahkumas, et tegeleda uue hobiga koos mõne sõbrannaga.”
Sellise avalduse järel on hea tähelepanelikult kuulata ära teine pool. Vajadusel võib oma mine-teadet korrata pisut teises sõnastuses. Kunagi ei tasu sellist juttu alustada möödaminnes, kui teine on kas juba lahkumas, või lihtsalt hõivatud. Hea on kokkuleppida aeg, mis saate rahulikult omavahel rääkida, mõlemal on aega ning tahtmist.
Igati teretulnud on käia ise välja mõni konkreetne plaan vaba aja veetmiseks kahekesi, sellist sina-mina aega vajavad abikaasad kindlasti. Olla eemal lastest, võtta ette midagi meeldejäävat ja toredat. Mehed sattuvad kimbatusse, kui me avaldame oma soove ubmääraselt “midagi, kahekesi…”. Enim arusaadavad on konkreetsed soovid, nt “Palun, vii mind vaatama uut operetti”, “Mulle teeks rõõmu õhtusöök Sinuga Tai restoratis” vms.
Usun, et rääkimisest oma tunnetest ja soovidest on kasu.
