Oleme ilmselt „harju keskmine“ perekond. Oleme koos 7a. Mina (perekonna isa) olen venekeelsest perekonnast ning elukaaslane eesti keelsest.
Meie (mina elukaaslasega ja lapsed) perekonnas erilisi probleeme ei ole, üldiselt valitseb kodus omavaheline läbisaamine, lapsed on ümbritsetud mõlema vanema armastusega. Majanduslike probleeme ei ole ning lapsed ega ise igapäevaselt millestki puudust ei tunne.
Kuid siiski pole elu nii roosiline. Tõsiseid probleeme ja tülisid meievahelisse suhtesse tekitab elukaaslase noorem vend kes elab elukaaslase maakodus koos elukaaslase sugulastega. Probleem seisneb selles, et tegemist on isikuga kellel puudub igasugune vastutus ja kohusetunne, austus oma lähissugulaste suhtes, kellel on probleeme alkoholiga ja narkootikumidega ning kelle maailmas ei ole ruumi vene rahvuse esindajatele.
Tema vastutuse ja kohusetunde puudumine seisneb selles, et ta ei tee majapidamises mitte midagi peale söömise, televiisori vaatamise, lõunani magamise ja poole ööni internetis istumise. Tegemist on vana maakoduga kus paljud hooned ja rajatised vajavad hooldus ja remonttöid. Suur taluhoov vajab hooldamist jne. Kuid see isik ei tee seal mitte midagi. Täiesti tavaline on olukord kus 80.a. vanaema teeb rasket füüsilist tööd samal ajal kui see isik istub soojas toas internetis või magab keset päeva.
Lähissugulaste suhtes austuse puudumine seisneb selles, et ta ei arvesta mitte milleski mitte kellega. Nt kui tal hommikust õhtuni muusika mängib selliselt, et seinad värisevad, siis palvele see vaiksemaks keerata saadab ta selle inimese roppsõnu kasutades nö pikalt ning ei ole vahet kas tegemist on emaga, vanaemaga või õega.
Ei ütleks, et tegemist on allakäigu teed alustanud alkohoolikuga, kuid nädalavahetust ilma ennast n.ö täisjoomist ta ette ei kujuta. Vahel tarbib ka narkootikume ning on ilmunud narkootiliste ainete mõju ka koju.
Lisaks sellele kõigele on tegemist isikuga, kes südamest vihkab kõiki vene rahvuse esindajaid. Pidevalt räägib neist alandavalt seksuaalse alatooniga, sõimab neid roppusid sõnasid kasutades jne. On kindel, ei kõikides Eestimaa ja tema isiklikes hädades on süüdi just vene inimesed ja selle tõttu peaksid nad kõik Eestimaalt ja tema kodust ära kaduma. Asi on nii kaugele läinud, et ta on minu lastele rääkinud minu kohta halvasti.
Kõik need kirjeldatud probleemid on viinud selleni, et keelasin lastel selle isikuga suhtlemise (vähemalt minu kõrvaloleku ajal), keelasin elukaaslasel sellele isikule meie auto andmise, meie korterisse tulemise, väldin igasugust suhtlemist temaga.
Tülid ja probleemid meie perekonnas (mina elukaaslasega ja lapsed) aga ei teki selle isiku maailma vaadete ja käitumise tõttu, vaid selle tõttu kuidas selles olukorras käitub elukaaslane ise ja tema perekond minu suhtes. Vaatamata kõigele kirjeldatule, on see isik armastatuim inimene majas. Kõik ainult „jooksevad tema järel“ ja pakuvad talle (sõna otseses mõttes) magusamat süüa, pehmemat voodit, raha ja abi. Keegi juba ammu ei palu temalt mingisugust abi majapidamises ning vaid õigustavad tema käitumist sellega, et tal oli raske lapsepõlv kuna kasvas ilma isata ülesse. Kuna majapidamine aga vajab hooldamist ja mehe käsi, siis elukaaslase ema ja õde mõnitavad mind sellega, et ma ei olegi mees kuna midagi nende majas ei tee kuigi võtsin nende õe ja tütre. Kuigi tegelikult olen aastaid sisuliselt seda majapidamist oma jõuga üleval hoidnud ning nende aastate jooksul oluliselt tõstnud kinnistu väärtust ja elukvaliteeti selles. Kuid aasta tagasi loob usin seal igasuguse töö tegemisest kirjeldatavate probleemide tõttu.
Elukaaslane koos oma õe ja emaga terroriseerivad mind ka sellega, et kuidas ma võin oma lastel keelata suhelda nende onuga kuna lapsed ju nii armastavad oma onu ja alati kui mind ei ole lähedal ülistavad lastele seda isikut ja sisuliselt nõuavad lastelt, et nad armastaks oma onu. Tegelik olukord on aga selline, et kordagi ei ole see isik lapsi ühegi sünnipäeva puhul õnnitlenud ega isegi õnnitluskaarti kinkinud rääkimata kingitustest. Kui peale lapse sündimist ilmusime elukaaslasega tema maakodusse, siis see isik isegi ei tulnud last vaatama ega oma õde õnnitlema. Ehk tegelikult on sellel isikul mu lastest täiesti ükskõik.
Lisaks käib elukaaslase ema poolt minu suhtes pidev terror, et miks laste onu ei saa tulla nende juurde neid vaatama ehk minu korterisse, tegelik eesmärk on aga see, et tihti nädalavahetustel asub ta meie linnas ning tal pole kuhugi minna.
Tekkinud on olukord kus isik, kes pidevalt alandab mind, terroriseerib oma perekonda, naeruvääristab ja alandab oma perekonnaliikmed (sh temast pea 4 korda vanemaid perekonnaliikmeid) ja pidurdab perekonna arengut/elu või isegi viib seda alla, on selles perekonnas viidud kultuse staatusesse kus kõik teda jumaldavad ja ülistavad. Ja kuna mina ei ole nõus sarnaselt käituma siis korraldavad minule psüühilist terrorit.
Kas oskate nõu anda, mida teha või kuidas selles olukorras käituda, et elukaaslane suudaks lõpuks pimestavast vennaarmastusest (pigem jumaldamisest, sest toimuv meenutab pigem mingisugust sekti) üle saada ning oleks mulle toeks kogu selles olukorras? Sest kuigi ta hetkel ei käitu avalikult oma ema ja õega sarnaselt, olen paaril korral tahtmatult sattunud kirjavahetuse otsa millest selgus, et ainuke põhjus miks ta oma venda meie majja ei too või talle meie autot ei anna on see, et meil tekib perekonnas tüli kui ma sellest teada saan. Ehk ta ei arva, et iseenesest oleks selline käitumine mittesobiv inimese suhtes kes alandab pidevalt tema laste isa, kes räägib tema lastele halvasti tema laste isa kohta, kes kasutades roppu sõnasid käsib tema 80aastasel vanaemal vait jääda jne jne jne.
Tunnen, et meie perekond on lagunemas, ning kui olukord ei muutu, siis tõsiselt kardan, et paari või kolme aasta pärast on Eestis kahe lapse võrra rohkem, kes kasvavad perekonnas kus ema ja isa elavad lahus. Kuid seda ma kindlasti ei tahaks kuna väga armastan oma elukaaslast ja lapsi. Selle tõttu viimasel ajal väga tihti mõtlen sellele, kuidas tekkinud olukorrast väljapääsu leida. Asi on nii kaugele läinud, et vahest on sellest tulenevalt juba häiritud uni, ja tekib stress ka siis kui viibime kodus mitte maakodus.
Olete hinnanud oma läbisaamist elukaaslasega heaks, armastate teda, teile on perekond ja kokkukuuluvus väga olulised, kuid ometi näib teile, et pere on lagunemas. Olete püüdnud seista enda eest, seadnud piire, kuid alandused teie suhtes on jätkuvalt talumatud. Ilmselt pole teiepoolsed keelamised ja vältimised probleemi lahendanud, pigem suurendanud elukaaslase venna ja teiste sugulaste vaenu. Teie elukaaslane on nüüd justkui kahe rinde vahel ja ükskõik kummale poole ta hoiaks, saaks ta tunda kellegi poolt survet ja pahameelt ning pinged jääksid alles. Sarnases lojaalsuskonfliktis võivad olla ka lapsed. Kõige selle juures tunnetate teie kõige suuremat vastutust ja püüate ka midagi ette võtta. Nagu ka teie kirjas kajastub, siis ootate eelkõige oma elukaaslase suhtumise muutust venna eluviisi, tema käitumisse, loodate, et ta mõistaks teid ja toetaks teie taotlusi. Seni on ta küll allunud mõnele teie keelule, kuid pole omaksvõtnud teie seisukohti. Kuidas aga muuta teist inimest, tema arusaamu ning asuma nn teie poolele või vähemalt panna nägema olukorda teie vaatenurgast – see näib olevat põhiküsimus. Teise inimese olemust muuta, samuti väljakujunenud suhtumisi, on hukule määratud. Teie olete olukorras, kus muuta oleks vaja koguni tervet naise lähisugulaste ringi. Praegu näivad kõik kokku hoidvat ning teie olete üksi. Muuta saate aga vaid oma käitumist, reageeringuid, mõtteviisi. Eeldusel, et olete senisega rahulolematu ning motiveeritud muutuseks, siis võite seeläbi kaasa tuua muutuse ka teistes.
Mida teha teisiti? Oletan, et praegu näib teile olukord dilemmana, kas teie või nemad, st kahe vastanduva, vaenuliku poolena ning sellesse vastuseisu on kaasatud ka teie elukaaslane. Üks võimalus on leida endas mõistmist, et naisel on keeruline olla oma ema ja sugulaste vastu. Talle on ju nad olulised ja lähedased. Jah, võib olla küll, et ta on ka liialt sõltuv nendest ja mingil põhjusel pole suutnud iseseisvuda, vajadusel erimeelt olla, vastu seista, oma huve kaitsta, seega on ta liialt emotsionaalselt oma päritoluperega seotud. Üks võimalus ongi temaga arutada sel teemal, mida ta ise arvab ja mõtleb oma perest, kuidas end tunneb nendega suheldes, kuidas suhtub venna eluviisi ja mõtteavaldustesse jne. Kui ta pole kõige suhtes heakskiitev, siis mis võiks tema arvates juhtuda, kui ta väljendab oma arvamust, ei nõustuks sellega, mida ise õigeks ei pea jne. jne. Kui naine kogeb, et püüate temast aru saada, ei mõista teda hukka, ei sea ultimaatumeid, siis võib ta valmis olla ka teie tunnete mõistmiseks. Oluline on leida võimalusi, kuidas naine saaks teid toetada ilma oma päritoluperega suhtlemist katkestamata, st olles teiega ei pea ta olema teiste vastu ja vastupidi.
Samamoodi ka teie. Teil on õigus oma tunnetele ja väärtustele ja on loomulik, et teie pere, elukaaslane neid austaks. Niisiis (küllap olete juba seda ka teinud), väljendage seda, et tunnete alandust, kui kuulete teie rahvuse kohta või muul moel solvavaid märkusi ning peate õigeks, et teie saate ise valida, kes teile külla tuleb, peate lubamatuks, et lastele räägitakse teist halba jne. Seejuures vältige venna ja teiste sugulaste eluviisi sekkumast ning nende „parandamisest“, samuti nende suhtes halvustamisest ja etteheidetest. Jääge vaid selle juurde, mis otseselt teie huve kahjustab, tundeid riivab, teie kodu ja peret kahjustab ja jätke vastutus sellega arvestada teistele. Selleks, et teie elukaaslane saaks tunda kokkukuuluvust teiega ja oma praeguse perega rohkem, peab ta kogema oma tunnete, oma olemuse aktsepteerimist teie poolt, st kui ta tunnetab teiega suuremat emotsionaalset lähedust, seotust, siis ei pea ta enam kinni hoidma, sõltuma oma päritoluperest ning vajadusel suudab ka piire seada, olla erimeelt, kuid siiski seejuures tunda end kuuluvana oma sugulaste hulka.
See võib olla aga pikk tee, et ühe surve alt vabanemine ei oleks vaid teie keeldudele allumine. Suund peaks olema sellele, et ta iseendas leiaks selgust, miks ta soovib hoida oma praegust peret koos, toetada teie arvamust ja arvestada teie vajadustega, võtta vastutust oma seisukohtade eest ja olla vaba sõltuvusest, teiste hinnangutest. See oleks tee tõelise emotsionaalse läheduseni teiega ja kahe küpse isiksuse suhe.
