Olime mehega koos neli aastat. Tema on minust 3 aastat noorem ning kui kohtusime oli ta väga noor, samuti mina. Meie suhe oli väga ilus, kuna olen päris demperamentne, siis tülisid tuli päris tihti ette, kuid need leidsid alati kiire lahendused. Mind võeti tema perre väga soojalt vastu ning tundsin ennast temaga tõesti õnnelikult.
Selle aasta alguses lahkusid kõik minu lähedased sõbrad mööda ilma laiali ning hakkasin tundma ennast väga üksi. Panin sellega meie suhte väga suure rõhu alla ning mees hakkas minust eemalduma. Vajasin teda teatud momentidel väga enda kõrvale, kuid tema justkui põikles kõrvale. Näiteks ei kutsunud mind enam endaga välja, kuigi just seltskond oli see mida väga vajasin. Ütlesin seda talle korduvalt, kuid tema leidsid alati mingi totra vabanduse. Lõpuks olin ta sõprae peale nii kade ja tema peale nii solvunud, et üks suur tüli ajas teist taga. Aegajalt üritas ta ennast ikka muuta, kuid see kestis max nädala ning ta liikus oma endise elustiili juurde ikka tagasi. Sealjuures avaldas ta ikka mulle igapäevaselt armastust. Suvel, kui minu kallid sõbrad kodumaale külla tulid, haihtusid ka meie probleemid. Kuni sügiseni kui kogu ring otsast pelae hakkas ja seda väga tormiliselt. Meie tülid olid rohkete pisaratega ja ajasid mind tõsiselt rivist välja. Tema aga puikles vastu et ei suuda mulle sedasi toeks olla nagu ma soovin. Üritasime isegi mõned päevad eemal olla, kui alati oli temasee, kes juba pärast 1. päeva alla andis ja minuga kontakti otsis. Viimasest taolisest olukorras läks mööda nädal kui olime jälle suure tüli keskel ning otsustasime et lähme natukeseks lahku, teeme pausi. Ehk siis siis täiesti lahku ja et varsti saab jälle kõik uue alguse ja oleme õnnelikud edasi. Kuigi see oli minujaoks nagu noahoop südamesse jäin vist uskuma eelmistesse taolistesse seikadess, kus ta kiirelt minu juurde tagasi jooksis. Sel samal õhtul rääkis ta mulle, et mõtleme oma pead selgeks ja viime kõik oma tuleviku unistused siis ikka koos täide, kuna mina olen tema jaoks ikka see ainus ja õige (meil olid järgnevateks aastateks tehtud suured plaanid). Nüüd on sellest möödas kaks nädalat ning tema poolsest igatsusest ei ole märkigi. Mina aga nutan hommikust õhtuni patja ega suuda millelegi keskenduda, kuna nii väga vajan teda enda kõrvale. Ta käib ainult mööda pidusid ning kui oleme suhelnud on minu vastu väga külm. Nüüd kui nädal aega ka ise mingit huvi välja ei näidanud sattusime koos ühele üritusele, kus otsis minuga pidevalt kontakti, samas järgmisel päeval väitis vastupidist.
Niisiis. Mis mängu ta mängib?Nagu enamikel juhtudel vist on, nimetatake pausi vaid lõpliku lahkumineku hoovõtu rajaks. Olen ka üritanud ennast selle mõttega harjutada aga praeguses olukorras on see nii valus. Ma tahksin ta unustada kui tema antud lootus ei lase mul seda teha. Ma olen segaduses, ilma une ja söögiisuta ja ei jaksa lihtsalt enam. Kas see on tegelikult lõpp?
Olete palju mõelnud, muretsenud ja nutnud. Segastel-rasketel aegadel, ja ka pausi võtmise ajal suhtes on alati küsimus selles, mida kumbki üldse suhtelt ja oma elult tahab. Kas on lõpp või ei ole - seda küsige eelkõige iseendalt, ja kui vastus olemas, siiska partnerilt. Oluline on aru saada, kas ja kui palju on kumbki teist nõus panustama, et suhet taastada. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, on vähe võimalusi leppimiseks. Teie kaaslane tundub kirjelduse järgi pigem segaduses ja heitlik. Oleks hädavajalik rääkida, et saada selgust, ja seda on vaja teil mõlemal.
Suhte õnnestumiseks on igal juhul vaja pingutust. Väsitavate ja mõttetute nõudmiste esitamine partnerile teeb suhtele palju halba - näiteks seegi, kui teine loodab, et tema partner peaks olema see, kes kõiki teise vajadusi katab. Ükski suhe ei kata kõiki inimlikke vajadusi. Vahel on ka nii, et partner küll pingutab, kuid seda on raske tähele panna, kui endalgi on keerukas iseendaga toime tulla. Teise pingutuste alahindamine (ta ei püüa üldse!) ja enda pingutuste ülehindamine (mina kogu aeg pingutan!) võib luua pinge, mille lahendamata jätmine kaugendab meest ja naist veelgi. Kui pinget ja rahulolematust saab liialt palju, kustub lõpuks ka armastus.
On tagantjärele tarkus, et nende seas, kes lõpuks pettunult lahku lähevad (või lihtsalt võõrduvad), harrastatakse aastaid pimesikumängu, st ei räägita kummalegi olulistest asjadest. Targem oleks ju proovida haigettegev või ebameeldiv asi jutuks võtta ja rääkida oma tunnetest toimuva kohta selgelt ja siiralt. Kas teie teate, mis partneriga toimub, kas olete püüdnud enda analüüsimise kõrval ka meest mõista püüda?
Parim viis oma suhtes selgusele jõudmiseks ongi oma tunnetest ja mõtetest teisele rääkida, näidates talle valmidust ka tema omi kuulata ja mõista. See ei pruugi olla nii lihtne. Kuid katsetama ikka peab. Seda aega, mil "pausi peate", saate kasutada selleks, et mõelda, mida te üldse elult ja suhetelt tahate. Milline on elu, mida teie soovite elada? Kas praegune partner pakub teile kõike seda, mida lähisuhtelt ootate? Milline võiks olla teie areng selle mehe kõrval? Suhte areng? Millised on suurimad hirmud? Mis võiks olla kõige toredam?
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Ikka on mõlemal oma osa, partnerite käitumine on vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda ka seda, mis teie enda käitumises on sellist, mis võinuks viia praeguse olukorrani.
Nii et rääkimise ja kuulamiseta ei saa. Püüdke oma tähtsad jutud sättida sellesse aega, mil olete reaalselt koos ja kummalgi on aega. Rasketest teemadest rääkimine nõuab kannatlikkust ja läbimõeldust, kiirustamine ei anna tulemust. Kõige parem on püüda vestelda siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu, kuidas paistab tulevik jmt. Soovin teile kannatlikkust ja jõudu.
