Tere!
Minul on mure, üsna suur teine. Alustame algusest. 16-aastasena kohtusin interneti jututoas ühe mehega, kes oli minust 9 aastat vanem. Kohtusime, kuna ta elas üsna minu kodu lähedal, hakkasime \"liini ajama\". Noor ullike maalaps nagu ma olin, arvasingi, et see on õige mees minu jaoks ja nii me oleme koos olnud 8 aastat. Olen kasvanud ilma isata ja ei tea täpselt mis on õige suhe, st ei oska ka seda ise luua ja samuti ei teadnud mis on armastus. Arvasin, et kui on kirg ja tahtmine üksteise suhtes, siis see ongi armastus. Praeguseks enam kirge ei ole enam ammu, on harjumus ja 1,5 aastane põnn. Praegu analüüsides leian, et meie suhe on olnud...lihtsalt kooseksisteerimine. Ta on olnud mulle väga hea mees, võimaldanud mulle piisavalt aega ja võimalusi iseendaks olemisel ja koolis käimiseks ning hobidega tegelemiseks, aga moraalselt/vaimselt ei ole ta minu jaoks (alateadlikult) soovitud viisil olemas olnud. Meil ei ole enam ammu seda olnud, et ta ütleks, et ta on mulle toeks või et ta on minu jaoks olemas. Ta ei oska hoolimist eriti hästi välja näidata, väidab et see kui ta näiteks mulle bussi vastu tuleb - see ongi hoolimine. Enamuse meie suhteajast olen mina koolis käinud, koos oleme elanud ehk paar aastat, ülejäänud ajast on olnud kaugsuhe. Koos elades tekkisid muidugi ka konfliktid alates sellest kes peseb nõusid, kes vahetab lapsel mähkmeid. Arvatavasti oli mul pärast sünnitust ka SJD, diagnoosi pani mul psühholoogiahuviga sõbranna, mitte arstid, sest arstid seda põhjustasidki. Sel ajal oli mees mul tööl ja ainuke tugi mis ta mulle pakkuda oskas oli see, et saatis mind oma ema juurde konsultatsioonile, ehk vahetas ka mõnel korral poisil mähkmeid ja andis lapsele süüa. Suhte alguses tegi ta üsna halba tögamist, mida ta nimetas \"naljaks\", minule tegid need naljad väga haiget ja tänu sellele olen muutunud tema suhtes tuimaks. Mul on isegi tema usaldamisega raskuseid, eriti isiklike tunnete usaldamisega, sest tihtilugu visati eriti neid mulle nina peale ja see tegi oi kui palju haiget. Nüüdseks on seda õnneks vähemaks jäänud. Tema tunnetest ei tea ma palju, sest ta ei räägi ja mina ei oska küsida. Meie põhiliseks probleemiks võibki pidada rääkimist, sest mina ei oska väljendada oma tundeid ja tema samuti. Teine probleem on seks, mida mina ei taha enam üldse. Ta ei ole minu jaoks enam atraktiivne ega erutav nagu alguses, seks temaga on tihti valulik, sest ta ei pühendu eriti eelmängule ja ma enam ei taha ka et ta mind katsuks. Mõnikord tekib mul lausa füüsiline vastureaktsioon - kui asi kipub seksiks minema, hakkavad kas folliikulid valutama või midagi muud. Asi on muidugi suuresti ka minus, sest ta oli mu esimene, ma ei teadnud siiani, mis mind erutab - ta on soovinud et ma talle räägiksin ja räägin ka, aga ma ei oska enam leida midagi erutavat sellest mis ta teeb. Kuna me regulaarselt ei seksi enam ammu, kord nädalas ehk, siis tihti lõpeb õhtu tema küsimusega \"Noh, kas me seksime ka?`\" ja nii igal õhtul - see iseenest käib mulle väga närvidele, mulle ei meeldi, kui minult seksi mangutakse. Ta teeb iseenesest kõik õigesti, aga midagi on ikka valesti.
Sel sügisel juhtus aga nii, et kohtusin praktikal käies ühe mehega, kes on üle elanud kaks katkiläinud suhet. Muidugi me seksisime, minu initsiatiivil ja see oli nagu üle mõistuse - ma sain esimest korda elus orgasmi, ja mitte ainult sel esimesel korral, mitmel järgmisel korralgi. See mees oli võrreldes minu praeguse mehega täielik \"andja\" - seksile eelnes pikk ja väga erutav eelmäng. Pärast esimest korda temaga oli mul kuidagi nii õige tunne. Ma olen tema juures veetnud nii mõnedki päevad-ööd, üks hetk juhtus midagi sellist, mida ma seletada ei osanud. Nimelt rääkisime elust-olust, üks hetk pani ta lihtsalt käe minu käe peale - sel hetkel tundsin nagu elektrilööki, mis mind läbis; kui ta käe ära võttis sai see otsa, järgmisel hetkel kui ta uuesti käe peale pani, juhtus sama tunne jälle. See oli kergelt seksuaalse alatooniga, samas väga võimas. Iga kord kui me Selle mehega suudleme, hakkab altpoolt ja ülevaltpoolt vööd kripeldama, ehk siis on olemas kõik libilikad ja muud jutud.
Nüüd siis probleemist - mida kuradit ma tegema peaksin ? Kas jätta maha turvaline elu mehega, kelle suhtes mul enam mingeid tundeid ei ole ja minna ära, kuigi tema väite kohaselt ta armastab ja vajab mind ? Meil on ühist ainult meie laps, ehk ka auto, midagi muud meid ei seo, isegi mitte abielu. Olen seda teemat tõstatanud, et soovin ära minna (seda ma ei ole öelnud, et olen kohanud kedagi teist, kuigi vahest tundub, et arusaamise mõttes oleks lihtsam seda teha) - ta ei taha sellest aru saada. Tema jutust saan aru, et mul ei ole erilist valikut - minna või mitte minna, mina peaksin koju jääma. Ta väidab et on loobunud oma unistustest (minu teada on tema eluunistus osta mootorratas) ja tööd teinud kõik see aeg oma pere nimel, aga nüüd, mil mina tahan \"minema kõndida\", on tema ainult \"loll olnud\" ja kõik eelnev on olnud vale. Üritasin talle arusaadavaks teha, et lapsepõlvest kaasa saadud käitumismustrite ja suhte jooksul kujunenute põhjal olen ma arvanud, et nii ongi õige. Linnas elasin aga allüürnikuna ühe paari katuse all, kel on mõlemal omad lapsed ja üle elatud lahutused, nähes neid kõrvalt, olen aru saanud, et see ei ole üldse õige, mida me oleme teinud - meil ei ole sellist verbaalset ega vaimset hoolimist ega armastust, ainult füüsiline lähedus.
Küsimusele, mis saab lapsest, vastasin talle, et ma ei saa ennem poissi enda juurde võtta kui ma linnas jalad alla saaksin (ehk töö ja korteri), selle peale vastas mees mulle et \"Ahsoo, et laps jääks siis minu kaela\" - ma ei mõistnud küsimust, sest ta pelgab seda, et ma viin lapse ära ja põnn ei näeks oma isa enam kunagi, isegi ei mäletaks teda. Ometi tean ja olen kindel, et ma ei teeks mitte kunagi sedasi, et ta ei näeks oma last enam iialgi. Ma muidugi ei öelnud talle seda... Teine mure on tal see, et tema peab siia jääma ja kõigile seletama, et kuhu ma kadusin. Vahepausiga ei ole ta ka nõus, sest äkki ma siis ka ei taha teda enam (ja ma tean et ma ei tahagi). Ta ei ole halb mees, ei peksa, ei joo, ei suitseta, ta lihtsalt ei oska armastada mind nii nagu vaja... Ma tunnen, et mu süda ja keha on teinud otsuse minna siit ära. Siia jäädes tean, et rutiin tapaks mu üsna pea, sest ma olen depressiivsete kalduvustega, mõtlen tihti ka suitsiidile, kuigi täiesti alusetult. Kuna elame maal, siis tean, et minu elus hakkaksid olema ainult põnn ja mees, lisaks mõned õnnetud kliendid töökohalt (sest tööle pean ma niikuinii minema, ma ei saaks hakkama mehe rahakoti peal elamisega). Ma ei väidagi, et mul linnas olles rutiini ei tekiks, pean hakkama ainult kõvasti rohkem vastutama kui praegu, aga äkki on midagi teistmoodi selle uue mehega, kes tundub kõvasti hoolivam ja erutuvam (mõistust peaks mul juba piisavalt 25-aastasena peas olema, et mitte arutu teismelise moodi ära joosta) ? Kuidas siis antud situatsiooni kõige valutumalt lahendada, kas minna või jääda ? Samas kui minna, kuidas siis seda talle selgeks teha nii et ta ei süüdistaks ennast, sest ma tean, et ta läheb üsna katki selle tõttu ja mul on halb selle pärast ?
Kõike kena ja aitäh kaasa mõtlemast,
Elbe
|
