tegin eile lõpparve 11 aastat kestnud kooseluga. mees terroriseeris meid vaimselt (mind ja meie 7 aastast poega). see on kestnud juba kaua ja nüüd otsutasin juba kolmandat korda ära lõpetada. esimene kord tulin tagasi, kuna ta niii ilusasti palus. teine kord ämma nõudmisel (vastu lapse tahtmist) ja nüüd siis kolmas korda. eile viisin lapse sõbra juurde (kuna ta kartis koju minna. ta kartis, et tema saab peksa või siis mina). mehega läks muidugi riiuks ja ta sõimas ja rebis riietest ja lõpuks lajatas rusikaga näkku. kutsuisn politsei, kuna tahtsin asjad kätte saada. see selleks. nüüd aga on möödas üks päev ja ma kuulen etteheidet mehe täditütrelt, kes arvab, et ma läksin ikka kiirustades, ja lapsel on parem kodus olla ja elutingimused paremad jne jne. ja ma hakkan ennast juba süüdi tundma - äkki tõesti? kas ma peaks tagasi minema? ma tean,e t laps ei taha tagasi minna ja ma saan temast aru ja ka mina ei taha minna sinna vägivaldsesse suhtesse taga si. ta on paar kuud ok ja siishakkab jälle see terror pihta. nüüd ootan, millal ämm tuleb (ta teeb seda kindlasti) rääkima minuga ja lapsega (sul on ikka kodus oma isa juures parem ju, sa ju tahad koju minna. miks sa siis ikka ei taha. isa ei ole ju paha jne jne) ja siis hakkab varsti mees helistama - alguses räägib ilusasti ja siis hakkab ähvardama ja siis jälle ilusasti rääkima. ma hakkan nüüd kahtlema - kas ma tegin õigesti,e t ära tulin? ma tean, et tegin. aga see,e t need sugulased mulle kaela tulevad ja hakkavad mõjutama ja tekitama minus süütunnet, see ei meeldi mulle. ma kohe ei tea. lapsel on parem ilma selle pingelise koduta, kus normaalselt suhelda ei osatagi. ta läheb nüüd ju kooli ja vajab rahu ja vaikust, nagu ta ise ütleb. ta läks hüsteeriasse, kui ma küsisin, kas tahad koju minna. pikk jutt sai vist ja segane ka. loodan, et saite aru, mida ma mõtlesin. mul on vaja kindlustunnet, et mu otsus oli õige. vanemaid mul ei ole, kelle juurde elama minna. sain sots.korteri ja kolin sinna. mees ütles eelmine kord, et minu last sa sinna parmu majja ei vii. äkki ta tuleb meid ahistama ja ukse taha lõhkuma. ma saan ju aru,e t see ei ole normaalne, mismoodi me elasime,a ga see,e t tema täditütar niimoodi ütleb, et äkki ikka tegin valesti ja ta armastab oma poega ja vajab teda, tekitab kõhklusi ja ma kardan,e t annan jälle alla ja kolin tagasi. ma ei taha seda ei endale ega oma lapsele.ja ma ei taha, et keegi alevis teada saaks, mismoodi ja miks ma ära tulin. häbitunne on ju ikka alles.
Olete kogenud aastate jooksul vägivaldset kohtlemist ja hirmu. Ka nüüd, kui lahkusite, muutus mees agressiivseks ning vajasite tema eest kaitset. Niisiis, pole tegemist ühekordse eksimusega, pigem tema käitumisviisiga probleemsetes olukordades. Samuti ei viita miski sellele, et mees võtaks vastutust oma viha ja vägivaldse käitumise eest. See kui ta hiljem räägib ilusasti ja palub teid tagasi tulla ei tähenda, et ta tulevikus suudaks vägivaldsust vältida, isegi ta seda tõemeeli lubab.
Naised, kes on taluvad enda suhtes alandavat ja agressiivset käitumist, seda nii füüsiliselt kui vaimselt, teevad sageli just nii nagu te kirjeldate. Nad lasevad end uuesti mõjutada, uskudes ilusat juttu, uskudes, et nüüd on teisiti ja arvavad, et kui nad nüüd ise kenasti käituvad, siis pole mehel põhjust ju vihastud, tunnevad end koguni ise süüdi. Mõnda aega uus algus isegi toimib, kuid kõik kordub üsna pea ja pigem sagedamini ja järjest julmemaini. Küsimus on selles, millal te taipate, et teie ei saa teda muuta, et teie ei ole süüdi, teie ei vastuta tema agressiivse käitumise eest. Temal on raskusi taluda pingeid, kontrollida end ja teadvustada oma mõtteviise. Teie ei saa teda ka parandada. Ainus võimalus on see, et teadvustab ise, et on vastutav oma tunnete ja käitumise muutmise eest ning otsib abi.
Mida varem te taipate, seda parem teile ja teie lapsele. Kui te üldse oma meest aidata saate, siis just sel viisil, et ei jätka sellist suhet ja annate selgelt teada, et olete otsustanud alustada uut elu ja ei lase endaga enam nii käituda (manipuleerida). Tema saab jätkata vaid juhul, kui te seda ise võimaldate, seega olete osaline selles suhtemustris. Kogemused näitavad, et sageli naised pääsevad ühest vägivaldsest suhtest, kuid ometi võib sarnane muster uues suhtes korduda. Soovitan teile lugemist sarnastel teemadel, so Pia Mellody „Kaassõltuvus“, kust saate mõtteid, miks satutakse sarnasesse suhetes ja kuidas teha muutusi oma elus.
Mis puutub ämma ja teistesse sugulastesse, siis mõistan, kui keeruline on teil üksi nende survele vastu seista. Kui teil vanemaid ei ole, siis seda enam olete haavatav ja mõjutatav. Kuid siiski, nemad ei ole otsustajad selle üle, kuidas te end tundma peaksite. Võimalik, et ämmal on raske tunnistada oma poja probleeme, lahti öelda agressiivsuse õigustamisest. Tema enesetunnet riivab see, kui tema poja juures keegi ära läheb. Kuid veelkord, teie ei ole vastutav ämma enesetunde pärast ega süüdi mehe vägivaldsuses. Mida te ka ei teeks, miski ei õigusta teisele valu ja kannatuste tekitamist. Te ei pea end õigustama kellegi ees, kui te ei soovi sellist kooselu jätkata.
Kui lapse heaolust rääkida, siis paremad materiaalsed tingimused ei kaalu kindlasti üles hirmu talumist. Uskuge oma last, kui ta kardab. Turvalisus on lapsele elementaarne vajadus, et temast kasvaks emotsionaalselt stabiilne, empaatiline, enesest ja teistest lugupidav inimene.
Ja veel, mõelge, kas on teil keegi siiski, kes teid toetab, kellega saate oma kahtlusi ja tundeid jagada. Ka teid aidanud sotsiaaltöötaja on kindlasti pädev teid psühholoogiliselt toetama või vajadusel spetsialisti poole suunama.
Praegu on see teile ülioluline, et teha oma elus pööre ja mitte korrata sama tsüklit või sattuda uude sarnasesse suhtesse. Soovin Teile meelekindlust ja tõeliselt empaatilisi ja turvalisi suhteid tulevikuks.
