Lugesin Elna olukorrast ja tundsin selles ära oma praeguse hetke. Olen oma elukaaslasega koos elanud aasta, suhtes oleme olnud vast 1,5 aastat. Kõiges olen seni algataja olnud mina, nii argipäevastes kui suhet puudutavates olukordades. Kui märkasin mingit puudujääki, tõstatasin teema alati mina, oli see siis midagi tühist nagu raske koti kandmine, või midagi suuremat nagu näiteks vähene sekselu või rahaasjade korraldamine. Tema-poolne reaktsioon oli aga alati sama: arutelu muutus vaidluseks, mille ta soovis võita ükskõik milliste vahenditega ning mis alati lõppes tema minemakõndimisega ja punase roosiga järgmisel päeval. Minule pole ta kunagi midagi ette heitnud, oma tunnete ja tõsisemate mõtete koha pealt on ta alati vaikne olnud ning mina pean tema mõtteid lugema. Konflikte tuli meie kooselus harva ette ja toimisime koos hästi, kuid suurema osa otsustest langetasin mina ja peale minu tal siin linnas eriti sõpru pole. Viimase tüli tõttu kaotasin tema vastu usalduse ja nüüd elame 3.nädalat lahus. Mina leian, et tema oleks saanud seda konflikti vältida, kui ta oleks õigel ajal suu lahti teinud, tema leiab ka nüüdseks, et ta on asju valesti teinud ja soovib uuesti proovida. Kuigi ma olen pärast tõsist kaalumist oma otsuse juba langetanud, et sellise mustriga suhe, kus mina võitlen ja temal on mugav, toimida ei saa, mõtlen ma mõnikord paratamatult, kas me peaksime veel kord proovima ja abi otsima? Olen tänulik igasuguse tagasiside eest, mis nii lühida kirjelduse puhul võimalik.
Suhetes on sageli nii, et üks partneritest on aktiivsem, teine passiivsem, üks algatab rohkem, teine on kaasatav, üks on jutukam, seltskondlikum, teine aga vaiksem, endassesulguv jne. Probleemid tekivad ikka siis, kui miski aga häirima hakkab, kui sellega ei olda rahul. Nagu teie suhetes. Paljud paarid toimetavad suurepäraselt nii, et kujuneb välja, kes mida teeb, kes mida otsustab jne. , samuti võibki see vastastikku sobida, et ühel on rohkem vastutust, initsiatiivi. Vahel on nii, et mõnes küsimuses on naisel rohkem vastutust ja sõnaõigust, teises küsimuses jälle mehel. võimalik, et see pole veel jõudnud välja kujuneda.
Konflikte võib tekkid ka siis, kui mõlemad on initsiatiivikad, otsustajad jne. Küsimus on selles, mis teid selle juures täpsemalt häirib, et olete aktiivsem ja saate otsustada? Kuidas see teile probleem on, et ta võimaldab teil otsustada, olla algataja ja kui ta on selline nagu kirjeldate. On see teie suhte algusest peale nii olnud? Kui jah, siis ilmselt pidi teile selles suhtemustris olema midagi köitvat. Kui ei (viitate sellele ka ise), siis, mis on muutnud, mis on sellele kaasa aidanud? Need on lihtsalt mõtlemiseks. Iseenesest ei pruugi muster ise olla probleemiks, ikka see, kuidas see mõjutab teie omavahelist suhet ja suhtumist teineteisesse.
Mõistetav on ka see, et teile ei pruugi tõesti meeldida selline suhtlemisviis. Kui olete jõudnud arusaamisele, et soovite muutust, siis on oluline avatult rääkida, kuidas end tunnete ja mis sellises suhtes häirib, mida ootate jne. Usun, et olete seda ka teinud. Kuid saan aru, et seni pole see soovitud muutust toonud ega usku, et suhe võiks tulevikus laabuda. Praegu olete jõudnud ka usalduse teemane, see on saanud kannatada. Taastada on see ikka võimalik avatuse kaudu ning sõnastada see, kuidas näete mõlemad end toimunus osalisena ning mida kavatsete tulevikus teisiti teha. Muutuseni jõudmist võib aidata see, kui mees saaks end avada ja väljendada, mis võimaldaks tal võtta rohkem vastutust, mis küsimuses või valdkonnas võiks vastutust rohkem jagada, mis teeb või tegi talle raskeks „õigel ajal suu lahti teha“ jne. Sageli inimesed on kinnised, eemaldunud, varjavad midagi siis, kui nad püüavad vältida teise inimese reaktsioone. Siit edasi, mida olete valmis ise muutma, et mees saaks olla avatum, võtta initsiatiivi, väljendada oma arvamusi, saada toetust, kui otsustab midagi jne. Kuidas lahendate tulevikus olukordi, kui te olete eri meelt, soovite erinevaid asju? Mida teeksite mõlemad, et üks ei tunneks end kaotajana, allasurutuna, kui teine midagi otsustab? Hea suhe tähendab seda, et mõlemad tunnevad end mõistetuna, aktsepteerituna, nad võimaldavad seda teineteisele. Probleemideta ja erimeelsusteta ei ole ükski suhe, küsimus on selles, kuidas neid lahendatakse nii, et mõlemad tunnevad end teise poole lugupidavalt kohelduna, kuivõrd tunnustatakse teise olemust, eriarvamusi , tema eripära.
Niisiis, rääkige neil teemadel. Tehke seda ikka nii, et ise rääkige endast mina-keeles (teie tunne, häiritus teatud olukorrast tulenevalt, mõju teile) ja meest kuulake temale keskendudes, andes tagasisidet, kuidas temast aru saite (mõju talle, tema tunne, vajadused, ootused). Kõige selle juures vältige hinnanguid, süüdlase otsimisi, etteheiteid, ettekirjutusi, milline ta olema peaks jne.
Kui teie tunded mehe suhtes on alles, usute, et teie suhetes on midagi head, millest on kahju loobuda, tahate muuta senist mittetoimivat mustrit, kuid jääb puudu neutraalsest juhendajast ja analüüsist, siis tasub ikka pöörduda ka spetsialisti poole.
