Ei tea , ei oska enam mina mitte midagi teha. Koguaeg mees karjub ja lõugab mu peale. Mina juba närvitsen lapse peale, tema laps on üks, kes koguaeg mu käest sõimata saab, kuigi ei tee ta midagi eriti. Ma hakkasin koolis käima, laps sai lastehoidu. Mees pole tegelikult kunagi minuga hästi käitunud. Ükspäev ütles, et kui ma tema kõrval ei maga, võin tema korterist lahkuda. Olen siia sisse kirjutatud, pean temaga seksima ütles tema mulle. Mina aga ei taha seksida, kuna pole temavastu enam mtite minigusugust tõmmet. KÕIKE MA PEAN TEGEMA. ! Tema aga helistab koguaeg naistele ja räägib neile koguaeg et ma ei seksi temaga ja ei tee midagi. Olen mitu kuud järest, tähendab juba lapse eelmise aasta augustis, kui haiglast koju sain, sünnitasin, pidin kodus hakkama koristama, ma ei saanud ise püstigi tõusta. Kas on tõesti probleem minus ja ma olen haige inimene ? nagu mees kgouaeg ütleb. Või olen ma lihtsalt meeleheitel, et mul ei lähe lihtsaöt kõik nii nagu tahaks. ma lihtsalt enam ei suuda. Olen korra ka psühholoogi juures käinud, ja tema ütles mulle, et minuga on küll kõik korras. Mida teha ?
Osa perekeskuse foorumisse laekunud murekirju ei jõudnud arvutisüsteemi vea tõttu vastajateni kohe pärast nende postitamist, seega vabandan vastuse viibimise tõttu.
Lugedes teie kirja, kerkib mul küsimus: kas see on suhe, milles soovite olla? Mis sunnib teid jätkama suhet, mis kirja järgi otsustades ei paku teile rahuldust? Kas olete mõelnud, milline on suhe, milles sooviksite olla, mis pakuks rõõmu, turvalisust, rahuldust? Ma ei arva, et suhtest, millest on sündinud laps, peaks uisapäisa põgenema. Kõigepealt võiksite mõelda, mis on see, mida te suhtelt ootate, mida vajate, mida olete ise valmis pakkuma. Seejärel püüdke need asjad mehega jutuks võtta. Rääkige mehele ausalt ja endakohaselt (mina arvan..., mina vajan..., mina mõtlen..., mina soovin..., mulle ei meeldi..., mulle meeldib... jne), mis teile suhtes ei meeldi ja kuidas te tahaksite, et see oleks. Seejärel kuulake kannatlikult ja rahulikult ära kõik see, mis mehel on teile öelda. Rääkimiseks peaksite valima aja, mil keegi teid ei sega, kui teil mõlemal on aega ja tahtmist see jutt ette võtta. See jutuajamine võib olla keerukas ja võib ka olla, et peate rääkima-kuulama mitmel korral, enne kui asjad selgemaks saavad. Kui üks teist või emb-kumb on ärritunud, et ole mõtet valusaid teemasid üles võtta, see võib tuua majja vaid suurema tüli. Arutleda ja teineteist mõista on võimalik, kui mõlemad olete rahulikus meeleolus.
Kui saate selgemaks, miks olete koos, ja milline arusaam on kummalgi suhtest, on võimalik otsustada, kas on mõtet koos jätkata või ei. Kooselu mõte ei ole kannatamine, vaid jagamine: rõõmu, kurbuse, raskuste, mõtete, eluaseme, söögi, voodi jpm jagamine. Ka olmelise koorma jagamine, seegi ei saa olla vaid ühe ülesanne. Kui arusaamad suhtest on väga erinevad, on kooselu reeglina väga keeruline ja vähe rahuldust pakkuv. Tõsi, mõnele paarile kaera-kassi kooselu tundub sobivat, mõned elavad nagu ülemus ja alluv, mõned kui vanem ja laps. Oma eluviisi üle otsustab igaüks ise, see on vaba valik.
Kui teile siiski tundub, et koosolemiseks on sisulisi põhjusi vähe (ainult laps ei hoia kahjuks kedagi koos), on ehk targem lahku minna. Enne aga kõiki asjaolusid põhjalikult kaaluda.
ma lihtsalt enam ei suuda. Olen korra ka psühholoogi juures käinud, ja tema ütles mulle, et minuga on küll kõik korras. Mida teha ?