Elukaaslasega täitus äsja 6 a. Hakkasime koos elama kui olin 18, tema siis 26.
Kolisin vanemate juurest välja,kõik oli väga ilus ja tore. ta töötas,töötab välismaal,kui tahtsin vanematele külla minna,tuli sealt pahameelt,kuna ta arvas et lähen sinna vanade meestuttavatega suhtlema. Ühesõnaga terve selle 6 aasta jooksul olen pidanud aru andma kuhu lähen ja pean ka luba küsima .
Ma ka tegin seda,praegu tundub see veider...
Elukaaslane leidis aasta,poolteist enda jaoks interneti pokri,ja nüüd iga nädalavahetus kui koju tuleb istub ainult arvutis,mina endiselt kuskile minna ei tohi,või noh mis ei tohi,ma kardan tema pahameele alla sattuda,ma armastan rahu. Ainus kus ei teki tüli on korrad kui käin läbi tema vanemate ja õdedega.
Ma teadvustan endale et see suhe ei ole normaalne ja ma võibolla ei peaks nii edasi.. Siis oli olukord kus külastasin oma vanemaid nädalavahetusel,kes ei ela enam tallinnas. Esialgu oli elukaaslane nõus et muidugi mine jne. Kuid hiljem tekkis uus olukord,kuis kahtlustas mind ringitõmbamises,kuigi ma ole mingit alust selliseks mõtlemiseks andnud. Ja siis teatas ta et aitab sellest jamast,see suhe tuleb ära lõpetada tal ei ole sellist elu vaja.
Ta on väga raske inimene ja temaga nendest asjadest on pea võimatu rääkida, mida ma peaksin tegema? Mulle osaliselt minus valdab teatud rahu,et las siis olla nii,aga teisalt on ta truu ning ma armastan teda(vist),ei teagi. Ja kuidas ma küll üksi hakkama saaksin,käin tööl ja koolis ning mul vanemate pärandatud korter üleval pidada,majanduslikult jään suurde jänni. Ma ei tea ,äkki oleks talle võimalik mõistus pähe panna,või mida ma peaksin üldse mõtlema?
Näib, et mehel on raskusi usaldamisega ning see on väljendunud ka teie suhetes. Kui suhetes on piisavalt lähedust, avatust, vastastikust mõistmist, austust, siis enamasti on ka usaldussuhe ja vastupidi. Raske on end avada ja luua lähedust ilma usalduseta. Ma saan kirjast aru nii, et mehe töötamisega välismaal olete teineteisest suure osa ajast lahust, mis omakorda ei soosi lähedussuhte arengut ja usaldust. Eemalviibimine võib soosida ettekujutusi ja kahtluste tekkimist. Üks asi on aga veidi muretseda ja soov osa saada, mida teine teeb ja kus käib, hoopis teine asi on esitada alusetuid süüditusi, keelata teisel vanemaid, sõpru külastada. Samuti on liiast kui kardate oma meest, tema pahameelt ning teil on raskusi ka omavahelise suhete teemal rääkida. Kuidas siis saakski kujuneda omavaheline mõistmine, teineteise soovidega arvestamine, kuid on keeruline rääkida, mis muret teeb. Mõelge hoolega, kas peale majandusliku parema toimetuleku on veel midagi olulist, mis teid seob, mida väärtuste, mis paneb teid end hästi tunda just selle mehega, kuivõrd ta huvitub sellest, mis teile tähtis on. Läbi piiramise, keelamise, nõudmiste esitamise võib kujuneda pigem seotus teise omamise kaudu, mitte teineteisest hooliv ja õnnelik suhe.
Enne kui midagi otsustate, püüdke siiski mehega oma mõtteid ja kõhklusi jagada, seiske oma vajaduste eest. Samas püüdke ka meest mõista, tema püüdlusi, tema enesetunnet ning seda, mis pakuks talle kindlustunnet, et ta ei peaks esitama teid häirivaid piiranguid. Võimalik, et see on tema viis väljendada tundeid teie suhetes. Mõelge koos ka selle üle, mida võiksite koos olles teha, seda enam kui seda on vähe, et see oleks veedetud just nii, et teil oleks rõõmu teineteisest. See, kui teil on ehedalt koos teineteisega hea, siis ei pea ju kahtlema teineteise pühendumises. Seega võtmeküsimus on teie suhetes, mitte selles, kui palju te külas käite. Mõelge ka selle peale, kuidas kujutate ette oma elu mehega näiteks viie aasta pärast, kümne aasta pärast jne. Mis on see, mida sooviksite praegu muuta?