Seljataga peaaegu 15 aastat abielu,sirgunud on kaks toredat last, noorim läheb kohe kooli ja ema jooksis kodust teise mehe juurde. Hing on haige. Ma ei mõista sellist käitumist. Lisaks nõuab nüüd kodu lõhkumist. Tegelikult on suur masendus ja ei tea mis peale hakata, lisaks minu hingevalule ja raisku läinud elule kannatavad ka lapsed. Minu jaoks oli abielu püha, väljaöeldud lubadustest olen siiani kinni pidanud ja hetkel ei kujuta ettegi, kuidas edasi elada. Laste eest üritan oma hingevalu varjata, üritan nendega rohkem tegeleda, et nad emast puudust ei tunneks aga kaua ma suudan?
Hakkan kohe sõnasabast kinni – kui loen, et „...jooksis kodust...“ siis ehk on tegu lihtsalt emotsionaalse otsusega, mida pärast rahunemist on võimalik ümber vaadata? Kas enne, kui naine teise juurde läks, saite ka rääkida-arutleda, mis teie suhetes üldse toimub, mida kumbki tahab-loodab, mis kummalegi teise juures, elukorralduses vm närvidele käib jne. Kui see jutuajamine on tegemata, siis peaks selle tingimata plaani võtma. Kriisid kuuluvad elu juurde, nii ka suhete juurde, ja neist on võimalik ka vähemate kaotustega välja tulla, kui kumbki on valmis teist kuulama ja mõistma – muidu pole võimalik teineteisest aru saada. Pikaajalisi suhteid ei tohiks lõhkuda kiirustamisi, tähtsaid otsuseid ei võeta vastu kaalutlemata. Ikka tuleb uurida, kas veel on mingit võimalust suhte taastamiseks. Kuid loomulikult – ühe poole pingutustest on vähe. Kui üks tahab teise juurest kindlasti ära minna, siis polegi midagi lappida ega parata.
Kirjast ei selgu, kas olete naisega oma suhte teemadel asjad selgemaks rääkinud või ei. Selgendav jutuajamine ja kokkulepete tegemine on vajalik igal juhul, olgu siis lähisuhted paarina veel võimalikud või ei. Kuna teil on lapsed, on hädavajalik rääkida lastega ja teha kokkulepped, kuidas teie kõigi elu edaspidi kulgema hakkab.
Lastele tuleb anda eakohaseid selgitusi lahutuse kohta ning lapsi emotsionaalselt toetada – te ei saa valu ära võtta, aga saate olla olemas, kuulata, näidata, et mõistate. Ka enda hingevalu ei ole vaja varjata – lapsed tajuvad seda nagunii, kõigil on kergem, kui asjadest rääkida nii, nagu need on. Lahutuse negatiivsed mõjud lastele on suuremad, kui vanem(ad) ise ei tule toime lahutusega kaasnevate keerukate emotsioonidega ja käituvad seetõttu ebakonstruktiivselt. Oma tunnete aktsepteerimine – ka neist rääkimise kaudu – on üks viis nendega paremini toime tulla.
Hea oleks, kui saaksite laste emaga teha põhimõttelised kokkulepped kõiges lastesse puutuvas (laste elukoht, kohtumiste kord, kasvatuslikud küsimused, raha-asjad, päevakava, ringid, õppimine, hügieen jms). Mida kindlamad on kokkulepped teie kahe vahel, mida rahulikumalt suudate laste emaga suhelda, seda turvalisemalt tunnevad ennast lapsed. Kui kokkulepetest ei peeta kinni ja vanemad tõmbavad lapsed endavahelisse konflikti, suurendab see laste niigi suurt psüühilist koormust. Laste kasvatamisse ja hooldamisse puutuvat infot vahetage ikka omavahel, mitte laste kaudu.
Püüdke kindlasti hoiduda olukorrast, kus lastel võib tekkida lojaalsuskonflikt, sest lapsed peavad saama armastada mõlemat vanemat ning kohtuda mõlemaga. Laste psüühilise tervise huvides tuleks kindlasti hoiduda teise vanema halvustamist, kritiseerimist, mahategemist. See, et räägite lastele, kui kurb te olete juhtunu tõttu, või et ei saa aru, miks nii läks, on hoopis teine asi. Hea oleks, kui saaksite oma hingevalu jagada kellegi täiskasvanuga. Ehk on mõni usalduslik sõber või kolleeg, kellele oma murest ja valust kõnelda. Võib küll tunduda, et mis see tühipaljas rääkimine aitab, kuid aitab küll – koos sõnadega pääseb välja ka osa valust, ja see on kindlasti kergendav.
See, et lastega rohkem tegelete, on kindlasti teile kõigile hea. Samas ei ole teil võimalik lapsi valust säästa – vanemate lahkuminek on neile igal juhul raske. Te saate valu vähendada, olles nende kõrval, hoides alal harjunud päevarütmi, kuulates neid ja mõistes neid.
