Tere, olen oma mehega kolm aastat koos olnud. Olime pool aastat tagasi kaks kuud lahus Lahus olles sain tuttavaks ühe noormehega, kellega käisin paar korda väljas, aga tundsin et asi pole õige ja ei kohtunud temaga enam. Oma mehe vastu tunded olid endised ja ka temal. Ei suutnud üldse lahus olla ja siis leppisimegi ära. Nüüd oleme pool aastat koos olnud. Aga ta hõõrub mulle nina alla kogu aeg mingied mehi, nii seda meest, kellega väljas kui ka ühte meest, kes minust huvitatud on juba pikemat aega. Ta ütleb kogu aeg, et kust mina tean, millega sina tegeled sel ajal kui me koos oleme. Ja kui me seltskonnas oleme, siis ta teeb mind maha ja sebib teisi naisi. Ma ei saa aru, miks ta nii käitub. Kas ta tahab ennast esile tuua ja minus ka armukadedust välja tuua või milles asi? Ma ei ole armukade inimene, aga selline käitumine vihastab mind pigem ja mul tekib tunne, et ma ei taha temaga koos olla, kui ta mind maha teeb. Viimati ma ütlesin, ma ei soovi temaga koos olla, kui ta nii teeb, siis ta vabandas ja oli hoolitsev mõnda aega, aga eelmine nädalalvahetusel olime peol, siis see mees helistas mulle, kellega ma kunagi väljas käisin, aga ma ei vastanud ja mu mees vihastus ja järgmine hetk seisis miski naisega ümbert kinni. Ma tõesti ei mõista sellist käitumist. Kui olen küsinud, et kas lähme lahku ja lõpetame selle tsirkuse ära, siis ta ütles, et ei taha, et tahab ainult minuga olla ja vabandab ja ütleb et ei tee enam nii. Aga nüüd on seda juhtunud juba kolm korda ja ma ei talu, kui ta mind maha teeb. Mina ei ole talle midagi öelnud ega teinud. Ma püüan meie suhet hoida, aga tema ei aita mind ja ei arvesta minuga. Lahku läksime kuna tema jättis mu maha, kuna meil tekkis rutiin ja tunded olid segased. Kooselu kasvas üle pea, aga lahus olles siis saime ikakgi aru, et tahame koos olla. Aga ma ei saa aru tema käitumisest, et miks ta nüüd selline on.
Üldiselt arvestatakse, et paarisuhe kujuneb välja umbes 2-3 esimese kooseluaasta jooksul. Alles seejärel saab suhe muutuda küpsemaks ja realistlikumaks. See nn „reaalsusse kukkumine“ võib tõesti segadust tekitada, nagu ka kirjutate – kohtumise alguse illusioonid paratamatult taanduvad, tekivad kahtlused ja hirmud: kas me tahame koos olla, kokku jääda? Rutiin on pikaajalise suhte paratamatu kaaslane ja nii nagu suhtes on tõusud-mõõnad on selles ka rutiinsed ja põnevamad ajad. Suhe ei toimi niisama, seda tuleb fookuses hoida. Kui igavust tuntakse, tuleb midagi välja mõelda ning kui liialt põnevad seigad suhet ohustama hakkavad, tuleb tagasi tõmmata. Kui te tahate koos olla, siis olete kindlasti mõlemad selle nimel valmis ka pingutama, panustama, et suhe toimiks. Suhe ei toimi hästi, kui tasakaal on paigast: nt üks on rahul teine mitte, ühele on rohkem lubatud kui teisele, ühel on rohkem vastutust kui teisel jne.
Esimeste aastate jooksul toimub suhtes ikka selle väljaselgitamine, kes on suhetes kes, millised on ootused teineteisele ja kooselule, millega ollakse valmis kohanduma, millega mitte jne. Seda kõike kontrollitakse-katsetatakse erinevate käitumistega. Kirja põhjal tundub, et see nn katsetamise aeg teil veel kestab ja te kumbki ei tea veel päris kindlalt, kas te tõeliselt soovite seda suhet üles ehitada, või on kummalgi nii palju kahtlusi-kõhklusi ja teisi huvisid (sh teiste partnerite vastu), nii et suhte ülesehitamine polegi võimalik.
Teisest inimesest, tema soovidest, vajadustest, arusaamadest ja põhimõtetest on pea võimatu aru saada, kui te pole temaga rääkinud, teda kuulanud. Kirjutate, et olete rääkinud, saanud n-ö positiivse vastuse oma soovidele, kuid see kestab nii vaid mõnda ega. See võib olla märk sellest, et jutuajamised ja kokkulepped ei ole olnud siiski kuigi põhjalikud.
Ent kõigepealt on teil vaja aru saada iseendast. Mõelge rahulikult läbi, mida te ise elult ja lähisuhtelt soovite, mida vajate, millisest kooselust unistate jms. Seejärel mõelge, kas see kõik on võimalik just selle partneriga. Kui olete asjad läbi mõelnud, kaaluge, kuidas seda kõike sõnastada nii, et olla partneri jaoks võimalikult selge. Tehke partneriga kokkulepe, et saaksite rääkida segamatult ja kiirustamata.
Ärge kartke rääkida kõigest sellest, mis teile suhte juures muret teeb. Kui saate partneriga jagada kõige olulisemat, on kummalegi kindlasti selgem pilt suhtes toimuvast. Rääkides püüdke kinni pidada reeglist, et kumbki räägib enda eest: teie oma mõtetest, tunnetest ja vajadustest ning neist tulenevatest ettepanekutest-palvetest mehele, meest omakorda enda omadest.
Suhtes on alati kaks poolt. Päris tihti juhtub, et paar või üks paarilistest ei julge rääkida sellest, mis teda tegelikult häirib või sunnib käituma moel, mis paarisuhte juurde justkui ei kuulu. Ausa ja avatud jutuajamise tulemusena võib ka selguda, et kumbki läheb oma eluga eraldi edasi – kui asjad tõesti ei klapi. Enne seda aga tuleks rääkida nii, et selgus ja teineteise mõistmine oleks võimalikult suur.
