Tere,
Olen mures oma poiss-sõbra pärast, kes põeb juba pikemalt depressiooni. Meie suhe on seeläbi hakanud oluliselt kannatama. Õnneks küll oli ta valmis eelmisel aastal tunnustatud erialaspetsialisti poole pöörduma, kuid kahjuks ei ole antidepressantidega ravi andnud seni tulemusi. Tegemist on loomult kriitilise/negatiivse mõtlemisega ja üsnagi kinnise inimesega, kuid samas on temas väga palju toredat ja head, mida ma hindan ning mille pärast temasse jätkuvalt usun. Püüan teda igati toetada ja veel optimismi süstida, et asjad lahenevad. Vahest ta kurdab mulle oma muresid, sh haiguse ja haigusega seonduvat, mille eest olen teda tänanud, et ta seda minuga jagab. Oleme koos püüdnud jõuda asjade põhjusteni. Samas näen, et ta on paljuski lootuse kaotanud ega taha sellest enam minuga rääkida, tundes et hakkab mind seostama oma haigusega ning justkui jääks mulle tänu võlgu oma toetamise eest. Ma ei taha, et meie vahel selline võlguolemise suhe tekiks, mis sunniks temal minuga tänutäheks koos olema.
Viimasel ajal näen, et mu sõber soovib palju omaette olla ning et kohati muutun oma ühenduste võtmise, toetuse ning armastuse avaldusega talle tüütavaks. Olen lugenud erialast kirjandust, kuidas depressioonis olev mees võib muutuda, kuidas see mõjutab tema lähedasi ning suhet. Palju tunnuseid ühtivad. Me ei ela koos ning viimasel aastal on meie ühised ettevõtmised tema haiguse tõttu jäänud üsna harvaks. Seda enam ootan iga võimalikku kokkusaamist. Suhtleme peamiselt telefoni teel. Aeg-ajalt on ta minuga väga pahur, teinekord jällegi sõbralik. Viimasel ajal väldib lähedust, on tõrjuv ja ütleb, et ei tunne endas enam ootust meie kohtumiste osas. See viimane teeb mind eriti kurvaks.
Püüan mõista ja anda talle omaette olemise ruumi. Vahepeal olin meelega mitu kuud eemal ega võtnud ühendust. Varem on ta öelnud, et minuga olles ta nagu vabaneks kõigist muredest. Eemaloleku ajal ta mind aga kordagi ei otsinud. Püüan jätkuvalt kõiki neid meeleolu kõikumisi tõlgendada tema seisundiga seonduvaks. Vahest aga tunnen, et hakkan ise depressiooni vajuma ega suuda aidata ei ennast ega oma sõpra. Kui raskeks läheb, üritan temaga neist asjadest rääkida. Kuid viimasel ajal jõuame ummikusse ka rääkimistega, nagu oleksime teineteist ära kaotanud. Ta on hakanud otsima erinevusi vastupidiselt sellele, mis meid võiks koos hoida.
Oleme mõlemad intelligentsed, analüüsivad inimesed. Ma ei saa enam aru, kas põhjuseks on tema haigus või on ta kaotanudki minu vastu huvi ja soovib suhtest vabaneda, et tal oleks seeläbi kergem oma isiklikku probleemi lahendada ja teistele vähem kannatusi põhjustada. Näen, et ta tunneb endal minu rahulolematuse pärast koormat. Ei oska enam edasi minna. Teda kaotada ma ei soovi kuna armastan teda ka nii nagu ta on. Samas tunnistan, et viimasel ajal on olnud väga raske suhtes paljuski üksi olla.
Depressioon on tõesti raske haigus. Võib olla tunne, nagu oleks ümberringi hall sein, ja näib, et elus pole mitte ühtegi värvi, mitte ühtegi tunnet. Omal moel on depressioon valiku tulemus: kui inimesel on liiga raske, liiga palju lahendamatut, liiga palju tundeid, millega ei oska midagi peale hakata, siis võib depressioonist saada omalaadne kaitseline eluviis. Sellest kaitselisest olukorrast, mida võib ka blokaadiks nimetada, ongi raske välja tulla, kuid kindlasti võimalik, kui inimene ise väga tahab – depressioon on ravitav.
Kõigepealt peaks aga ikkagi taas nõu pidama psühhiaatriga. Teie sõbra seisundi raskusest oleneb, kas ja millised ravimid on vajalikud, kindlasti peaks kõrval olema toetav teraapia.
Depressiooni haigestumine on tihti seotud varasemasse eluperioodi jäänud allasurutud tunnete-mõtetega, ka varasemast elust kujunenud piiravad mõtteviisid ja hoiakud mõjutavad. Neid varaseid mõjusid peakski uurima koos psühhoterapeudiga, üksi on raske näha võimalikke seoseid-mõjusid ja leida väljapääsu.
Mida varem haigusele jaole saab, seda kiiremini ja kindlamini inimene paraneb. Kui organismi jõuvarud on juba pea täielikult kulutatud, võtab paranemine ka rohkem aega.
Kirjutate, et olete palju kirjandust uurinud, et sõpra aidata. Seega adute, kui ohtlik on ravi pooleli jätta. Kui üks rohi ei sobi või ei anna tulemust, on spetsialistil kindlasti võimalik soovitada mõnda teist, mis on efektiivsem. Masendusega kaasnevad muutused organismi keemilistes protsessides ja on olukordi, mil vaid ravimid saavad neid tasakaalustada. Alles siis, kui tasakaal on taastumas, saab tegelda rahuldamata vajadustega, mis katmist nõuavad, ja siis saab tegeleda ka masenduse teket soodustanud mõtteviisidega. Tablett ravib ikkagi vaid tagajärge. Psühhoteraapia aitab jõuda sügavamate põhjusteni.
Olete ilmset empaatiline inimene, märkate teiste probleeme ja soovite väga oma sõpra aidata. Ometi on nii, et kui aidatav vedu ei võta, ei tule asjast midagi. Vastu tahtmist ei saa keegi kedagi aidata. Kirja järgi tundub ka, et olete pikalt ja piisavalt proovinud mõjutada ja veenda, kuid sõber pigem ei soovi seda abi ja soovib eralduda.
Mõnikord inimesed säilitavad oma probleeme selleks, et vältida mingeid tegevusi või elumuutusi. Võib näiteks olla, et sõbra depressiivsus aitab vältida mingeid otsuseid, tegevusi või muutusi. Mulle meenub erapraksisejuhtum, kus inimene loobus karjäärist ja lähisuhete loomisest, põhjuseks depressioon ja muud tõsised eluprobleemid. Seda olukorda võib vaadelda ka nii, et äkki inimene tegelikult ei tahagi olukorda muuta, ja alahoitav seisund on justkui kaitse või põgenemine elu väljakutsete eest.
Juhtub ka, et depressioonist saab n-ö kolmas liige suhtes, st depressioon kuulub suhtemustrisse. Probleemidki ju seovad inimesi. Võib tekkida mõtteviis, et suhe ei ole enam nii lähedane, kui pole probleeme, mida arutada. Mõelge, millised on jututeemad teie suhtes. Kui põhiliselt räägite depressioonist ja kuidas sellest jagu saada, kui olete alati kohal, kui temal on raskem, siis võib ka see soodustada probleemi jätkumist. Ehk oleks hea ka mõelda selles võtmes: kui teie suhet ei segaks teie sõbra depressioon, mis oleks siis? Vahel juhtub, et üks suhteprobleem tekib selleks, et varjata mõnda muud probleemi, millega aga miskipärast otse tegelda ei saa...
