läksime laste isaga lahku ~aasta tagasi. Kuna lahkuminekus olen "süüdi" mina, on suhted siiani väga pingelised.
Viimase aasta oleme elanud lastega üürikorteris, üle nädala on lapsed nädalavahetused veetnud isaga, meie endises kodus (mees töötas teises linnas). Võrreldes lahkukolimise järgse ajaga (ja kui aus olla, siis isegi ajaga enne seda) on lapsed (P 9 ja T 6) tunduvalt rahulikumad, stabiilsemad.
Nüüd otsustas mees, et kolib tagasi kodulinna, ning sellega seoses soovib ka, et "laste kasvatamine" toimuks 50/50 põhimõttel. Tema meelest tähendab see sellist korraldust, et lapsed elavad vaheldumisi 2 päeva minu ja 2 päeva tema kodus. Minu vastuväited, et koolis käivatele lastele (ka tüdruk läheb sügisel kooli) on selline süsteem kindlasti sobimatu, ei ole tema jaoks mingi põhjendus. Nõustaja poole keeldub pöördumast, öeldes, et vanemad peaksid laste kasvatamisega ise toime tulema....
Kuidas toimida? Minu soov ei ole lapsi isast eemal hoida (nagu ta mulle ette heidab), kuid ma ei arva ka, et 50/50 panustamine laste kasvatamisse tähendab tingimata nendega koosveedetava aja täpselt pooleksjagamist...
Kuidas see probleem lahendada? Kuidas panna ta mõistma, et lastel on vaja stabiilsust ning kahe päeva tagant kompsudega ühest linnaotsast teise kolimine seda kindlasti ei taga?
(Kui püüan seda selgitada, saan vastuseks küsimuse - aga kas sina mõtlesid, kui mind petsid, et kas see on lastele kõige parem...)
Teie jaoks on oluline luua laste jaoks piisav stabiilsus ning leiate, et lapse isa ettepanek seda ei taga. Kaks päeva ühe vanema ja kaks päeva teise vanema juures ei tundu teie arvates laste jaoks parima lahendusena. Saan aru, et laste isaga on teil veel paarisuhtega seoses lahendamata pingeid ja seega on raske ka teha mõistlikke vanemlikke otsuseid.
Ideaalis tuleks lahutusega lõpetada paarisuhe ja jätkata suhet lastevanematena. Tihti on aga lahutus valulik ning haavade paranemine võtab rohkem aega ning siis on oht, et lapsed jäävad relvadeks vanemate vahelisele võitluses. Nõustaja juurde tasub minna just seetõttu, et neutraalne inimene aitab aru saada, kas lapsed on jäänud naise ja mehe võitluse vahele ja kui on, siis kuidas neid sealt välja aidata. Lastel peaks olema õigus mõlemaid vanemaid võrdselt armastada, olenemata sellest, mis paarisuhtes toimus. Kui suhet veidi sügavamalt vaadata, siis on üsna raske süüdlast leida. Ei saa öelda, kelle tõttu mindi lahku ja kes tegi midagi valesti, kuna suhe on algusest peale kahe inimese koostöös arenenud.
Kuidas laste eest hoolitsemist peale lahutust jagada sõltub iga pere eripäradest. Valiku juures tuleks arvestada laste vajadusi (kool, sõbrad, hobid, suhe vanematega jne), vanemate töögraafikuid, ajaressurssi ja vanemlikku valmisolekut. Välja tuleks jätta kättemaksu soov jms. Tavaliselt tundub mõistlik, kui lapsed jäävad peamiselt ühe vanema juurde ja teisega kohtuvad nädalavahetustel või koolivaheaegadel. Selleks, et lapsed väga tihti ühe juurest teise juurde liiguvad, peavad nad olema väga hea kohanemisvõimega. Kuna igas kodus on pisut erinevad reeglid ja õhkkond, siis nõuab see lapselt pidevat kohanemist ja energiat. Kui laps ei kohane väga kergesti, siis nõuab see temalt suurt energiat, mis tuleb õppimise, hobide ja sõpradega suhtlemise ehk tema normaalse arengu arvelt.
Iga pere võib proovida erinevaid variante ja tunnetada, mis on tegelikult lastele parim. Lapsed ei ole ju selleks, et vanemad saaksid täita ema või isa rolli. Vanemad on ikka selleks, et tagada lapse vajadustele vastav keskkond ja vahel on selleks vaja hoopis kõrvale tõmbuda ja anda eemalt endast parim, et lapsi toetada. Kui lapsed väga tihedalt ühe vanema juurest teise juurde liiguvad, siis peaks olema vanemate vaheline suhtlus juba väga hea, sest vastasel korral suurendab see pinget kõikide jaoks, kuna suhtlemist on selle võrra rohkem. Arvan, et proovida ju võib ka kaks ja kaks päeva ning vaadata kuidas see mõjub ja meeldib nii lastele kui vanematele. Võib-olla mõnel juhul see sobib, kuid üldiselt kahtlen sellise rütmi mõistlikkuses.
Nõustaja või pereterapeudi (www.pereterapeudid.ee) konsultatsioonile võite pöörduda ka esialgu üksi, et arutada konkreetselt teie olukorda, et saaksite ise suuremat selgust ning mõtteid edasiseks tegutsemiseks. Eesti keeles on ilmunud ka P.M. Stahli raamat „Lastekasvatus pärast lahutust - vanemate konfliktid ja laste vajadused“, ehk saate ka sellest raamatust oma pere jaoks toetavaid ideid.
