Tere,
olen nüüdseks elanud oma elukaaslasega koos 5 aastat. Nagu ikka, oli suhte algus ilus, täis tegutsemist ja seiklusi. Mina olen läbi nende aastate ikka olnud organisaatoriks, eestvedajaks ning näinud lisaks hetkelisele heaolule ka tulevikku. Olen seda meelt, et kõike võib ja peabki vahel lihtsalt nautima, kuid seejuures ei tohi muutuda laisaks ning unustada edasiminekut ja progressi elus.
Tüüpilise eesti mehena, on ka minu elukaaslane pigem kinnise loomuga inimene, kes vabaks suhtlemiseks vajab ehk mõne pudeli õlut või siis sõpraderingi. Ta armastab oma igapäevaelus stabiilsust, enne suurte otsuste tegemist leiab asjades mustmiljon viga või kõige mustema stsenaariumi ja püüab vältida otsuste langetamist. Minu elukaaslane on pärit perest, kus kõiki otsuseid langetas toona igapäevaselt napsutav kannatamatu ja põikpäise olemisega isa. Peres ei olnud kombeks päevakorrale kerkinud küsimusi koos teiste pereliikmetega arutada, kurta ei tohtinud, pidi tugev olema, ebameeldivustega tegeles iga pereliige iseseisvalt, puudus lähedustunne. Ainuke tarkusetera, mis isa kaasa pani, mille järgi ka meie peres nüüdseks vahest elatakse, oli see, et mees ise teab, mis ta oma rahaga teeb, kui maksud on makstud ja joomise kõrvalt on võimalik tööl käia. Peale kohtumist perega teadsin kohe, et mul on vaja võtta mingi seisukoht, et ma ise lõpuks sama elu ei peaks elama.
Selgitasin kohe peale seda oma elukaaslasele, millised on minu ootused kooselule, mida ma hindan ja millise peremudeli mina oma kodust olen kaasa saanud. Seoses sellega, et meie maailmad nii totaalselt erinesid, oli selge, et väga kerge meil peale armumist olema ei saa. Teades iseennast, andsin endale lubaduse olla väga kannatlik. Aastate pikku on nüüd ka meie peres jõulude, emadepäeva, lihavõtete jm. sarnaste perepühade meelespidamine ja rituaalid teemakohased. Helistamine emale või isale lihtsalt küsimiseks, et kuidas läheb või kuidas tervis on, on saavutanud tiheduse vähemalt korra kuus. Mõnusa igaõhtuse õlletamise olen suutnud organiseerida nädalavahetustele, kuid ka siis võib see käest minna. Poissmeestest napsisõbrad on asendunud lastega peretuttavateks, kuigi endal meil veel lapsi pole. Olen temasse suutnud külvata natuke enda pere poolt kaasa saadud tõekspidamisi, et kõigil pereliikmetel on võrdsed kohustused, võimalused ja õigused, et pere hoiab kokku ja et pere on kõige tähtsam tugistruktuur, mis kasvatab kokku hoides väärtuslikke ja moraalseid ühiskonna kodanikke. Lisaks sellele oleme üürikorteritest kolinud oma korterisse, soetasime uue auto. Elu on kiire, kuid samas stabiilne.
Olen sellega nõus, et peamiseks muutujaks on olnud minu elukaaslane, kuid sellel protsessil on olnud suured kõrvalmõjud ka minule. Kuigi minu nõudmised on olnud suured, tundub mulle siiski, et ta naudib seda elu - nüüd on rohkem võimalusi. Mulle tundub, et talle meeldib, kui tema aastatetagused suured sõbrad teda kadestavad ning inimesed, kes tema läbilöömisse või edusse ei uskunud, peavad vastupidist tunnistama. Ta on kõva töömees ja sellest tekivad ka tülid - palju tööl, vähe kodus. Sõnade järgi olen ma kõige tähtsam inimene tema elus, kuid siiski olulisuse nimekirjas tunnen end viimasel kohal olevana... pean kõiki asju üksi tegema, sest tema meelest on nii ju üsna normaalne, seda enam kui see klassifitseerub naiste töö alla... minul on kohustused, temal lõbustused.... kui ta midagi vajab, ajan mina selle korda, sest tema on ju tööl... kui ta millegi vastu huvi tunneb, leian talle info, sest mina leian ju selle kiiremini... tema sõbrad on ägedad, minu sõbrad on tema sõprade naised... tema poolt on mõte, minu poolt teostus... tema võib, mina pean... tema huvid on minu huvid... ta tahab väga otsustusprotsessis osaleda, kuigi vastus tema suust kõlab pea eranditult \"Ma ei tea. Otsusta ise. Kui raha vajad, siis anna teada\". Siiski ei saa ma öelda, et ma oleksin oma tegemistes piiratud, nt käin töökaaslastega väljas, minu tegemisi ei kontrollita ja ma ei pea andma iga asja kohta aru, mind usaldatakse.
Mina olen meie kooselu puhul alati rakendanud seda printsiipi, et kui miski vaevab mind või ma ei saa millestki aru, siis ma küsin. Minu elukaaslane aga eelistab enda ette mõelda ja mitte eriti probleemidest rääkida. Mina olen alati kõik ennast häiriva lagedale toonud ning oodanud tema poolset kommentaari või seletust. Kahjuks seda aga eriti ei juhtu. Tema arvab, et see on automaatselt tüli ja kui ta endapoolse versiooni esitab, siis tekib veel suurem arusaamatus. Mina aga võtsin varem selliseid asju aruteludena - räägime asja selgeks, leiame lahenduse ja katsume edaspidi arvestavamad olla. Mingi aeg ma püüdsin sellesse rahulikult suhtuda, kuid ma enam ei jaksa. Nüüd on asi hulluks kiskunud. Ma olen avastanud, et mida rohkem ma oma küsimustega teda piinan, seda vihasemaks ta saab, kuid samas annab ta siis ka mingeid vastuseid. Ja kui ma oma küsimist jätkan, siis tulevad mulle loomulikult meelde ka need vanad vastuseta küsimused...
Sellest tulenevalt jõudsime me 5 aasta möödudes olukorrani, kus ma nüüd juba röögin nagu meeletu, minus tõuseb selline viha ja ma ei saa aru, kuidas minust ei ole võimalik aru saada, kui ma olen sama asja juba 20 korda või isegi rohkem seletanud. Asja teeb hulluks see, et minu vihast saab mingil momendil füüsiline vägivald - ma löön, ma raputan, ma näpistan, ma astun kogu oma jõuga oma kannaga tema labajalale jne. Nüüdseks olen ma juba jõudnud ka selleni, et peale seda, kui minu esialgselt plaanitud arutelu teemal, et vahelduseks võiksin ka mina mõne pokaali veini juua nädalavahetusel ja lõõgastuda, mitte tema autojuht koguaeg olla, läks jälle suureks tüliks, mille peale ta autost napsisena välja kargas, tahtsin sõita talle autoga otsa, lihtsalt selleks, et minust välja tehakse. Tema süüdistas tekkinud olukorras mind – minuga ei ole võimalik rääkida, sest ma pean ennast teistest paremaks, vaatan kõigile ülevalt alla, oma tahtmise saamiseks trambin teised jalge alla, pidin olema kõige targem ja teised ümber minu lollid, sellepärast ei pidavat mul sõpru olema jne jne. Ma olen temaga nõus: olen tõesti ambitsioonikas, tahan saavutada oma eesmärke, kuid siiski on mul minu arvates üsna suur tutvusringkond, olen sõbrana usaldusväärne ning laia silmaringiga vestluskaaslane.
Ma saan sellest aru, et see ei ole normaalne, kuid ma ei oska oma viha taltsutada või kuskilt abi otsida. Olen lugenud mitmeid eneseabiraamatuid, lugenud 10-ni ja rohkemgi, läinud teise ruumi rahunema jne, kuid see ei aita. Mina leian, et see olukord on tekkinud sellest, et ma võin küll rääkida, mõelda ja plaanida, mind kuulatakse ära, kuid kogu mu jutt lastakse ühest kõrvast sisse ja teisest välja. See on tema arvates ilmselt ebaoluline... Ja selliselt monolooge pidades ongi käes järgmisel korral olukord, kus sellest ei olda kuuldudki. Alustan jälle otsast, kuid tulemusteta... enam ei jaksa. Olen korduvalt öelnud, et olen valmis lahku minema, sest ma ei taha talle kannatusi valmistada ning ülekõige igatsen taga heatujulist, rõõmsameelset, rahulikku ja kannatlikku iseennast. Mul on tunne, et raiskan iseennast, kui püüan oma elukaaslast õnnelikuks teha ja vastata tema ootustele, sest ise ei saa ma sealt midagi oma hingele tagasi, et aina veel jõuda, edasi püüda ja pingutada. Hetkel olen jälle nii haavunud, et vastan täielikult tema ootustele ideaalsest naisest – räägib vähe, teeb palju, on märkamatu. Mina aga ei suuda seda kannatada ja iga tema öeldud sõna ärritab mind.
|
