Tere!
Kolisime eelmise aasta novembris Tema juurde koos pojaga. Elasin tol ajal oma lapse isa korteris, kuigi meie suhe oli lapse isaga läbi - seda vähemalt minu poolt vaadates. Lapse isa püüdis aga minu ära kolimist takistada - ütles, et ise võid minna, aga laps jääb mulle. (4aastane poeg.)
Meie kolimine sinna oli minu jaoks natuke kiirustades, sest algselt pidime rentima/ostma korteri, aga kui lapse isa põhimõtteliselt oli oma jah sõna öelnud, et ta ei takista mind enam pojaga välja kolimast, siis ei saanud ma enam kauemaks ka lapse isa pinnale jääda.
Nii siis olin nõus kolima pojaga Tema juurde 2-toalisse korterisse.
Korduvalt rääkisin Talle, et loodetavasti ta ikka saab aru, kui suur elu muudatus teda nüüd ees ootab. Ta vastas, et ta mõistab.
Nüüd tegi ta oma kodus korrektuure, et me saaksime sisse kolida.
Enne meie kolimist oli meie suhe teistsugune - nagu armunud inimesed ikka.
Peale kolimist tõmbusime mõlemad rohkem endasse - mina ei tahtnud Talle tüli teha ja püüdsin nö mitte ette jääda ja mitte häirida.
Kuna ta töötab arvutiga väga palju ja seda ka kodus, siis ei hakanud ma teda segama, kui ta arvuti taga tööd tegi.
ja nii see asi süvenes - tema ei räägi minuga ja mina ei räägi temaga.
Minu käitumist mõjutas aga veel üks faktor - nimelt vaevas mu hinge krediitkaardivõlg, mis oli tekkinud lapse isaga elades - kuna ma tööl ei käinud, siis maksin sellega elamise eest.
See tekitas minus pideva pinges oleku ja närvilisuse.
Kõik raha teemad olid minu jaoks aut... Ta kinkis mulle jõuluks mantli ja selle asemel, et öelda tänulikult "aitäh!" olin kurb ja trotsis... täiesti arusaamatu käitumine..
Kuna mina tööl ei käinud, siis andis Ta mulle kulude katmiseks oma krediitkaardi.
Aga mul olid ka kulud, mis vajasid sularaha - mobiili maksed jm.
Aga tema käest raha ma ei julgenud küsida. Lihtsalt ei suutnud - minu jaoks nii alandav - olen alati ise endaga hakkama saanud ja nüüd pean kellegi käest raha küsima.... ja eriti Tema käest...
Lõpuks läks asi nii hulluks, et küsisin sõbranna käest laenu, et saaksin oma arved ära maksta. Kõik see omakorda mõjutas minu käitumist...
Lõpuks, märtsi algul, rääkisin talle, kuidas minu finantsidega seis on...
Alates sellest hakkasid asjad kiiva minema -Tema jaoks oli see suur shokk - et ma ei usaldanud teda nii kaua. Tal tekkis küsimus, et mille jaoks ta siis on. ja nüüd hakkasid häirima ka kõik muud asjad, mis enne olid lihtsalt mingid mõtted, aga nüüd tekkisid nendest tõelised probleemid.
Kuna sellele ülestunnistusele järgnenud jutuajamine oli ka väga pingeline, siis see kõik kokku viis selleni, et ma püüdsin siiski asjadega ise hakkama saada. Tema aga ei saanud sellest nii aru ja terve kuu mõtles, et kuidas asjadega on. Küsis ühe korra ja kui mingit vastust minu poolt ei saanud, siis jättis mu rahule..
Nagu ta ise väljendas ennast - küünal kustus nüüd lihtsalt ära.
Ma ei rääkinud talle sellest asjast enne, sest lootsin, et saan ise selle probleemiga hakkama ja kuna see ei ole tema kohustus neid rahasid maksta, kuna need on Lapse isaga elamise ajast. Samuti hoidis mind väga tagasi see, et Ta on väga palju kordi toonitanud, et naised on Teda materiaalselt ära kasutanud... No ei taha ju mina olla samasugune... ei olegi. Pean ise hakkama saama... Eelnevalt olen alati ise end majandanud ja pere eest mehega võrdselt hoolitsenud ja nüüd, kus mul oma raha ei ole, on see üli alandav.
Tema on inimene, kellega on väga raske rääkida - ta on väga domineeriv. Ta oli mulle öelnud küll, et Tema eelmised naised ei ole saanud temaga räägitud, ja siis alguses tundus mulle see nii imelik, et kuidas ei saa räägitud - see on ju naistele omane pidevalt jahvatada probleemidest, aga kui olin ise selles situatsioonis, et ei suutnud Temaga probleemidest rääkida, siis sain täpselt aru, mida need teised naised olid tundnud. Mina olen enda arvates küll väga rääkija tüüp - mulle meelib kui asjad on selgeks räägitud, aga Temaga lihtsalt ei suutnud... Kuni üks kord, ta lihtsalt pani mu rääkima ja püüdsin siis seletada, et Temaga ei saa rääkida, sest tundub, et ükskõik, mis ütlen, Ta vaidleb vastu ja polegi nagu oluline, mida mina arvan. Ja et alati ei ootagi vastust - mõnikord tahaks lihtsalt rääkida ja rääkida, et saaks endale ka asja selgemaks...
Ühel nädalavahetusel rääksimegi siis lõpuks oma probleemidest - küll ikka rohkem Tema rääkis, et mis Teda häirib meie suhte juures...
Ja ma püüdsin siis seletada, kuidas minu poolt vaadates need asjad on... Nüüd tundsin mina, et ma olen oma probleemidest lahti saanud - ei ole enam saladust ja suudan Temaga rääkida. Täielik vabanemise tunne. Nüüd oleks vaja vaid hakata probleeme lahendama...
tundsin, et see ei ole tõeline mina, kes sinnani oli elanud Temaga. Tõeline mina ei ole selline vaikiv ja kurb. Aga nüüd saan hakata olema päris mina...energiline ja rõõmus..
Aga sellest järgmisel nädalavahetusel teatab Ta, et ta ei näe meie suhtel tulevikku...
Ta on seest tühi - küünal on kustunud...
Ta on pettunud...
Vajab enda taastamiseks aega ja peab tegema seda üksinda...
Ei sõnagi sellest, et probleemid on, et püüaks lahendada või midagi, ei lihtsalt kõik...
võttis endale nädala mõtlemisaega, et kas on mõtet veel proovida või mitte...
Peale nädalat mõtlemist ja pikka jutuajamist ütleb, et ta on nõus veel proovima...
Möödub veel 2 nädalat - elame nagu tavaliselt, ainult, et Tema on pinges ja reserveeritud...
Teatab siis, et Ta on küll proovinud endaga tööd teha, aga me lükkasime vaid paratamatut 2 nädalat edasi...ta on ikka tühi
Viimasel õhtul, enne ära kolimist ütlesin talle, et kui mu sõnadel oleks kaalu, siis ütleksin, et oeld mu elu armastus ja ma ei saa lihtsalt niisama kõike jätta....
Selle peale ütles ta, et kui ma olen lõpuks maha rahunenud, siis võime kohtuda ja arutada, miks asjad nii on läinud. Ta olevat asjade üle mõelnud ja nendib, et paljuski, millest ma eelnevalt rääkisin Talle, on mul õigus...
Kolisime siiski välja.
Minu jaoks on see totaalne õudusunenägu. Ma olin just mõelnud, et nüüd hakkavad asjad paremuse poole liikuma ja minule absoluutselt tühiste probleemide pärast lihtsalt lõppeb suhe.
Ütlesin talle ka, et ta on nagu säraküünal - kõik algab kiiresti ja kestab lühiajaliselt.
Ka ta ema on mulle öelnud, et Tema on täiesti võimatu elada...
Tema vend küsib iga kord, kui emale helistab ja me juhtume ka seal olema, et kas Ta on ikka sama naisega... Ema ütleb, et vend on Tema pärast mures...
Ta eelmised suhted on olnud suhteliselt lühikesed...
Tal on lapsed - tütar (14) ja poeg (saab suvel 1. Laste ema pole ta armastanud nagu ta väidab- lapse said seepärast, et lootis, et siis tulevad ka tunded, aga seda ei juhtunud, asjad muutusid halvemaks. Kolis Saaremaalt ära Tallinnasse ja siis tekkis uus suhe...Tütar sündis nö kogemata...
Tal on selja taga 2 abielu - esimene abielu oli väga lühike - olid tuttavad vist alla aasta, kui abiellusid, ja siis pisut peale poolt aastat lahutasid. See oli siis kohe peale laste ema juurest ära kolimist.
Siis oli suhtes ja abielus ühe lätlannaga - peaaegu 3 aastat - abiellus seepärast, et elamisluba saada naisele...
Siis oli suhtes ühe naisega - Tal olid siis "roosad prillid" nagu ta ise ütleb... 1,5 aastat, siis jättis maha ja siis võttis tagasi ja olid vist veel aastakese koos ja siis oli kõik.
Muid lühiajalisi suhteid on ka ikka olnud ...
Ta lihtsalt ütleb, et pole see õige tunne olnud, aga et minuga oli nagu oleks koju jõudnud.., et otsimine sai läbi - et mina olengi see õige... Ehk ajab ta armastuse ja armumise ning kire sassi?
Kui ta tõesti nii tundis, siis kuidas saab selline armastus lihtsalt kaduda. Kui on armastus ja TAHE, siis võideldakse selle eest...
Tema vastas vaid, et mitte alati... tema jaks lihtalt küünal kustus ära ja seda ei suuda enam läita
Üks lahkuminemise põhjuseid on see, et ma pole talle öelnud, et ma armastan teda...
Kuna tema hakkas seda fraasi kasutama väga ruttu ja väga palju, siis minu jaoks ta devalveeris selle ära... Andsin talle küll vihjamisi mõista - näiteks kinkisin sünnipäevaks MILKA südamekujulise kommikarbi kuhu oli kirjutatud I LOVE MILKA - tegin sellest I LOVE .... ...
Välja kolimisest on möödunud tänaseks 1,5 kuud.
4 nädalat tagasi, peale järjekordset jutuajamist ütles, et on nõus veel kord proovima.
Et alustaks kõike otsast peale..
Samm haaval...
Mind teeb aga rahutuks see, et ta ütleb on seest tühi...
Ta ei võta ise ühendust...
Vastab mu SMS-idele lakooniliselt - Head ööd! - ja kõik. Ei mingeid tundeid.
Eile, peale teatris käimist ja vaikuses õhtusööki koos tema venna ja vennanaisega (kes asjadest midagi ei tea), sai ta aru, et ta ei tunne ikka minu vastu selliseid tundeid nagu peaks - ta ei suuda vastata minu armastusele.
Et ta ei tea, mis on õige ja mis mitte. Et peale igat kohtumist ta tunneb ja näeb, et asjad ei liigu seda rada, mis peaks või tahaks...
Ta ütleb:
*selles tunnistan end süüdi, et minu tunded kaovad kiirelt/lihtsalt kui tekib mingi suurem kriis...
*mul on nii s... tunne, et tahaks kõige eest pakku pugeda. ei tahaks kuskile minna ega midagi teha...
*sellest et ma sellises situatsioonis olen ning sellest et ma Sulle sellist piina valmistan
*ka sellest et ei tea mida teha, mis on õige ja mis mitte...
*mõtlen kui palju ma Sulle oma jäise olekuga haiget teen... ja samas tunnen et ei suuda olla ka teisiti....
*olen tõesti Sinuga koos olles nagu kuskil mujal, tegelikult on pea lihtsalt tühi... ei tea mida öelda, mida teha....
Tema sõnadekohaselt teeb ta vaimselt endaga tööd, et asjades selgusele jõuda ja endaga rahu saavutada..., mulle aga tundub, et ta ketrab vadi negatiivseid mõtteid ja ta ei suuda minevikust lahti lasta... Sellle peale vastas ta:
*ma ei ole vist veel valmis kõike oma sügavustest Sinu ette välja laduma...
Nüüd on aga minu küsimus - kas on mõtet minna paariteraapiasse? On ju väga suur võimalus, et ta ei hakkagi enam minu vastu suuri tundeid tundma? ma olen talle öelnud, et kui armastatakse, siis võideldakse selle eest, aga et tema ei tee midagi, et asju paremale rajale aidata.... Tema vastus oli, et jah, kui on tunded, aga kui neid pole, siis ei tehta.....
Kuskil artiklist lugesin julgustava mõtte, et "armastus ei sure vaid läheb negatiivse emotsiioni varju peitu ja et on vaja tööd teha, ja palju positiivseid kogemusi, et asja parandada, aga armastus ei sure..."
Praegu on see lause minu ainukeseks lohutuseks...
Ma lihtsalt ei tea mida teha....
|