olen väikse lapsega üksi kodus. mehel on palju tööd. Saan sellest aru, aga ikka kuidagi nii kurb on kui ta jällegi tuleb koju õhtul kell seitse või kaheksa. meie ju ootame.
Viimasel ajal tunnen, et ma lähen täiesti endast välja, kui ta kell seitse pole veel kodus. meie ootame ja ootame ja siis kui ta tuleb, siis ei räägi ma temaga ühtegi sõna. Siis kui ta püüab mind meelitada, siis teatan talle midagi hoopis teisest ooperist. ja ise olen enda peale jube vihane.
Mulle tundub, et ta ei saa minust absoluutselt aru.
Oled väikse lapsega üksi kodus ja mees tuleb töölt koju hilja. Ootamine tundub väga pikk. Kui ta lõpuks tuleb, siis sa ei väljenda oma tundeid ja see omakorda ajab sind vihale.
Väljapääsuks võiks proovida selgelt rääkida oma vajadustest ja soovidest ja kindlasti on oluline väljendada oma tundeid. Ja proovi seda teha ilma süüdistusteta hääletoonis.
Näiteks: “Kui sa tuled koju kell seitse, siis ma olen täiesti meeleheitel (või olen õnnetu, kurb...), sest ma olen terve päeva sind oodanud, et sinuga rääkida ja midagi ühist ette võtta, aga nüüd ei jätku enam selleks aega”.
Või “Kui sa tuled koju õhtul kell kaheksa, siis olen ma väga õnnetu, sest mul on tunne, et me jääme järjest võõramaks... meil ei jätku teineteise jaoks aega.”
Ja oluline on meeles pidada, et ka mehel on oma lugu ja omad põhjused ja et kindlasti tuleb parem lahendus kui ka need ära kuulata ja mõista ka meest.
