Ma olen kutiga kolm aastat koos olnud. Meil on kõik väga hästi, aga ma ei salli ta õde üldse. Ma ei suuda temaga isegi ühes toas olla. Asi selles, et mu kutt on oma õega väga lähedane ja nad saavad väga hästi läbi ja mind nii sebad see, et ta mulle ei meeldi. Mul pole kunagi nii olnud, et üks inimene ei meeldi mulle niivõrd palju, et ma ei suuda temga ühes toaski olla. Ja sellepärast ma ei teagi mida ette võtta, sest ma isegi ei tea, miks ta ei meeldi mulle. See tunne ajab suht hulluks mind juba, sest kui me kuhugi lähme, siis mu kutt võtab suht tihti oma õe ka kaasa ja ta tsillib suht palju meiega. Ja igakord ma lausa ärritun, kui ta kaasa võetakse, ma ei tohiks nii tunda, sest nad on ikka õde ja vend, aga ma ei saa midagi teha. Nii halb on nii tunda ja ma üldse ei tahaks.Teised pereliikmed meeldivad mulle väga ja me saame läbi, aga õega me isegi ei räägi ega midagi. Ma kohe ei tea, eks ta tajub ise ka, et ta mulle ei meeldi, aga ma tahaks nii väga teismoodi tunda, aga ma ei suuda. Ma ei suuda vahel ennast kontrollidagi selle suhtes, ta nimi juba ärritab mind ja see kõik on nii häiriv ja lausa piinlik, et ma nii tunnen. :/
Teie loo võtaksin lühidalt kokku lausega, kolmas on liigne. Selline ütelus kehtib paljudes olukordades ja nii ka teie olukorras.
On täiesti loomulik, et on olukordi kus tahaks olla kahekesi ja kolmas häirib. Alustuseks tasuks oma noormehega rääkida, mis teid häirib. Sellise vestluse jaoks on oluline arusaada, et mida te siis täpsemalt vajate. Seega tuleb võtta hetkeks aega ja esitada endale küsimus: "Millest ma ilma jään, kui noormehe õde on meiega koos?"
Sageli ei ole asi teise inimese isiksuses vaid selles, et see teine on teie jaoks mingis mõttes konkurent.
Kokkuvõttes tasuks antud teemat oma noormehega arutada ja koos otsida lahendust. Sageli ei tee teised inimesed kellegile nimelt haiget vaid nad käituvad nii nagu nad on harjunud seda tegema. Juhul kui soovite, midagi muuta tuleb sellest teistele rääkida.
