Tere.
Teadvustan täielikult oma probleemi, olen tegelenud mediteerimisega ja käinud erinevatel teraapiatel aga oma mõtteid kontrollida ei suuda ja need viivad ikka keerukate situatsioonideni, millest tekivad suhtes tülid.
Väliselt on mul ideaalne suhe, millest küll ligi aasata oleme olnud kaugsuhtes, nüüd see lõpeb, kuna kolime tagasi ühte riiki elama. Koos oleme olnud aga 1,5 aastat. Nimelt painab mind usaldamatus tuleviku osas. Mees ütleb, et armastab mind, et näeb meie tuleviku koos, et kõrvalised suhted ei huvita teda füüsilisel tasemel ja „liigset peavalu ei olevat tal juurde vaja“. Usun teda. Samas on olnud paar olukorda, kus tema nö sõbrannad on tahtnud enamat kui sõprussuhet. Sellised juhtumid võtavad mul jalad alt ning ma muutun sees tigedaks mitte ainult tema peale vaid kogu meessoo vastu. Mulle teeb haiget teadmine/mõtlemine, et ta peab ka teisi naisi atraktiivseks, et ta ütleb, et maailmas on palju ilusaid tüdrukuid. Jah, mõistusega ma saan aru, et see on nii ja arvatavasti ei ole selles loogikas midagi valet. Aga hetkel kui ta midagi sellist ütleb, siis lendab mu fantaasia kuskile sügavasse auku ning hakkab analüüsima tema meheliku olemuse põhjalikumaid detaile. Ja siis ma loomulikult ei suuda surkimist jätta ning pärin edasi, pool mängleval toonil, kuni hetkeni, mil mõõt saab täis ja ma teatan talle, et ta teeb mulle oma ütlemistega liiga. Ebaaus, ma tean. Aga kuna mul on tema vastu tunded, siis kaheldes temas, ma automaatselt panen sildi kogu meessoole.
Teine aspekt, mis lisab suurel hulgal ebakindlust on asjaolu, et ma olen abielluja tüüp, tema aga seda oluliseks ei pea. Mina soovin aga, et minu elus oleks vaid üks elukaaslane, kes oleks ka minu abikaasa. Oleme sellest rääkinud ja kordi asju läbi arutanud, kuid ikkagi kui jutt läheb tuleviku peale ja ma ootaks temalt mingit nägemust, kuidas me edasi lähme, siis ei soovi ta mulle seda vastust anda ja viib teema kõrvale. Seepeale tekib mul sees tunnete laviin ning jälle see ebakindlus tuleviku osas. Arvatavasti häirib mind ka fakt, et tema ei ole armukade inimene, kuna ütleb mulle, et iga mees tänaval vaatab mind, ning tema ei hakka selle asjaolu pärast oma närve kulutama.
Ma aga tunnen, et see suhe käib üles-alla nagu tohutud ameerika mäed, ning see kurnab mind. Üheltpoolt olen temaga nõus, et elu tuleks võtta samm-haaval ning peamine on koosolemise soov. Teoreetilisel tasemel ma jagan seda arvamust, aga minu tunnete laviin ei taha vaibuda, mis viib mind segadusse ja ma järjest enam küsin endalt, kellega ja kuidas ma oma suhet näen.
Arvatavasti on minu kiri sama sassis nagu minu tunded ja ka mõtted hetkel aga tegelikult mulle tundub, et ma juba kardan oma tundeid, sest tundub lihtsam elada nendeta ja olla emotsionaalselt sõltumatu.
Üldisemalt: tunded kuuluvad inimese juurde, sh väga segased tunded. Mõistagi on keerukas selles virr-varris rahu säilitada, kuid ilmne on see, et segaduse mõte ongi saada selgust, liikuda tasapisi selle poole. Selguse saamine oma tunnetes-mõtetes võib olla aegavõttev ja isegi hirmutav, ent põhiline teadmine inimtunnete kohta kõlab nii: kellelgi ei ole võimalik oma tundeid vältida, küll on aga võimalik oma tundeid mõista ja valitseda. Tunnete valitsemine algab sellest, et ütleme oma tunnetele, olgu need millised tahes: tere tulemast! Seni kuni me oma tundeid endast eemale ajame, tunnistada ei taha, peitu lükkame jms, on tunnetel meie üle voli. Kui aga õpime oma tundeid aktsepteerima, oleme nõus neid kuulama, mõistma, uurima... siis see ongi ainuke võimalus – ja suurepärane võimalus – oma tundeid valitseda ja elada, kasutades tunnete tarkust ja mõistuse tarkust üheskoos. Emotsionaalset sõltumatust ei ole olemas.
Konkreetsemalt: poolteist aastat on suhte jaoks lühike aeg. Suhte arengul on oma loogika, üldiselt kujuneb suhe välja 2-2,5 a jooksul. Suures piires esimesed aastad on ühelt poolt idealiseerimise aeg: kumbki tundub teisele just see ainuõige, elu ja tulevik paistavad ilusad, kõige sellega samal ajal toimub ka sobitumine teineteisega: koosolemise reguleerimise, tülide, arvamuste vahetamise, arutelude, kokkulepete jms kaudu formeeritakse suhe.
Kui palju me teineteisele meeldime? Kas me võtame vastastikku kohustusi? Kas me pühendume teineteisele? Kas seks on nauditav? Kas suhe pakub pinget? Kas meil on piisavalt ühiseid huve ja paeluvaid jututeemasid? Kas me kumbki saame suhtes olla just need, kes me oleme? Kas oskame jagada ka valu ja muret, mida elu paratamatult pakub? Nüüd sai kirja palju küsimusi, kuid usun küll, et kui mõnelegi vastuse leiate, on ka rohkem selgust.
Suhte sees on keerukas see, et samal ajal toimub kaks justnagu teineteisele vastukäivat protsessi: kuuluda kokku ja samal ajal säilitada iseenda mina.
Oluline on seegi, milline on kummagi suhtepoole küpsus isiksusena. Isiksuslik küpsus ja sarnane tase ses osas töötavad enamasti suhte kasuks. Kui kummagi MINA areng on veel suurema küpsuseta, on raskem olla MEIE. Nii et viide tööle iseendaga on ka täiesti asjakohane. Muuta saab ainult iseennast, teist mitte. Usaldus teise vastu algab ikka usaldusest iseenda vastu, sama on ka armastusega. Kardan küll, et kui te meessugu ei usalda, siis ongi väga raske suhtes olla. Pealegi see „meessugu“ ei muuda ennast teie soovil – küll on aga teil endal võimalik mõelda selle üle, kust see uskumus pärit on, ja soovi korral oma arvamust muuta.
Avameelseid jutuajamisi ei maksa karta. Oluline on õppida neist rasketest hetkedest läbi minema, mil tekib tahtmine käega lüüa või haavunult lahkuda. Viimase asemel võiks hoopis teise seisukohta põhjalikumalt uurida, rahulikult kuulata püüda – liialt tihti reageerime mitte selle peale, mis teine ütles, vaid selle peale, kuidas seda tõlgendame. Tõlgendus võib aga olla suvaline, mitte tingimata see, mida teine mõtles, pealegi võivad samad sõnad eri inimestele tähendada eri asju. Ikka tasub kontrollida teiste tähendusi.
