Minul natuke naljakas mureteema (võrreldes siin teiste teemadega), aga kuna see ei meeldi mulle ja teeb haiget, siis ma kirjutan siia, et küsida nõu.
Oleme 7 aastat koos olnud ja 30ndates. Mees vahel muutub täiesti teiseks inimeseks-võib nii valusalt öelda ja sellega mind solvata.
Nagu seekord: Oli üks tavaline päev, kui ta tuli trennist koju. Kuna oli väga palav ilm, siis oli sellest nii väsinud ja enne veel käis poes. Kodus ohkis ja ähkis, et milline jube palavus, ise läbimärg olles. Sain aru temast ja tundsin kaasa. Ütlesin, et ta oleks võinud mulle helistada ja ma oleks ka poodi tulnud, siis koos kahe kotiga oleks kergem koju olnud tulla. Selle peale öeldi etteheitvalt, et mis mina poodi, ma ei oleks saanud nagunii hingata! Vaadaku ma, mis ilm väljas! Ma ei osanud muud öelda, kui et nojah, mis teha, kergem oleks ikka olnud. Ja et pole tarvis oma paha tuju minu peal välja elada. Hakkasin süüa tegema.
Hiljem pakkus mees välja, et läheme jalutama. Läksime. Küsisin enne, kas peaks jope ka kaasa võtma (õhukese suveka). Ei pidavat vaja minema. Kui olime saanud natuke kõndida, tõmbasin oma püksisääre alla, mis oli üles kinga peale kerkinud. Ja hakkas pihta-kuulsin kuidas taas ta selle etteheitva tooniga küsi, et no mis nüüd siis jälle on? Hämming, et mis siis olema peab küll? Ma oleks nagu laps, kellelt nii küsida.. Ja siis hakkas tulema-et ma olen ikka naljakas, tahan jope kaasa võtta, väljas 30 kraadi sooja, kas ma peaga ka mõtlen. Ma ei mõistnud, miks ma ei võiks kaasa võtta jopet, et sinna tasku panna telefoni, võtmed jne. et kelle asi see on? Et ma aina vingun-hing kinni. See teema tuli siis sellest, et päev enne käisime sünnipäeval ja kuna seal koduloomad, siis mul astma ja unustasin oma rohud koju. Seletasin, et see ei ole vingumine, kui ma ütlesin külas talle, et unustasin rohud koju ja järgmise päeva hommikul ütlesin seda taas talle, et mul veel eilsest halb olla (et ta lihtsalt teaks, miks ma tujutu olen). Kui ma lihtsalt rahuliku häälega seda ütlen, siis see ei ole vingumine! Tema sellest aga aru ei saa. Ütleb, et võtku ma ses suhtes siis midagi ette ja ärgu unustagu rohtu maha.
Küsisin, miks mulle seda räägib, mida sellega saavutada tahab? Tema, et ei midagi, see on vaid tõde! Tean seda isegi, milleks siis vaja mind pilgata.
Mind aga ajab selline ütlemine nii vihale, see teeb mulle haiget, sest ma ei saa aru, kuidas seda vingumisena võetakse ja miks üldse on vaja sellist pisiasja tähele panna. Ise ta samuti peale trenni ütles, et põlved valutavad-seega see on ju täpselt sama asi-ja mina ei hakka sellise teema pärast halvustama teda. Tema aga ütleb, et see ei ole sama asi-tema saab selles suhtes midagi ette võtta-näed, tuli isegi jalutama.
Kusjuures meil varemgi just sellise asja pärast tülisid olnud. Küll ma olen seletanud, et öelgu siis mulle kohe, kui talle miski ei meeldi, mitte ärgu hoidku enda sees ja siis plahvatab. Ta ei saa sellest aru, ei õpi ka. Saab ilusastu ja rahulikult öelda või küsida..mitte halvustavalt ja tigedalt. Mul tekib kohe automaatselt tunne, et kõik on väga halvasti, ma ei ole ise midagi halba teinud, et miks ta minuga nii käitub, see ajab nutma ja vihale.
Tundub, et ta nii äärmuslik inimene-ise ütleb, et tema ei jäta kunagi õlu joomist (see siis üks näide) ja mina ei pahanda selle pärast, ega tee etteheiteid. Siis miks mina ei võiks jäädagi talle ütlema, kui mul kas hing kinni, või pea valutab vm? On ju sama asi!?
Ma ei oska sellistele ütlemistele kunagi reageerida ja neid vastu võtta. Need teevad vaimselt mind nii maha ja haiget. Ma pean hakkama ennast kaitsma ja tõestama. See aga viib sinna, et mina tige ja tahan teada, miks ta minuga nii käitub ja tema siis enam sellest rääkida ei taha-kui vaid, et see on tõde ja tema peab seda vingumist kuulama. Tema minuga ei räägi, istub omaette. Ja mina ei oska midagi teha, sest mul on tunne, et mulle on liiga tehtud ja kuidas saaksin mina olla see, kes läheb vabandama. Jääb asjast selline maik, et tema on kõik õigesti teinud, mina sain haiget, aga lähen ikkagi vabandama ja temaga vestlema.
Kuidas ma peaksin käituma sellises olukorras? Kas siis ei ole mul õigust hakata ennast kaitsma ja talle vastu ütlema, vaid peaksin selle alati alla suruma ja vaikides vastu võtma..
Kirjast selgub, et mõned olukorrad aina korduvad teie kooselus. Abikaasa teeb teravaid märkusi, Teie tunnete viha ja abitust. Lõpuks istute kumbki oma nurgas, Teie aga kannatate seda halvasti, püüate leppimist otsida.
Mõned sujuvama suhtlemise oskused, mida edaspidi silmas pidada.
olukord, mil mees palava ilmaga koju tulles kurdab. Ta ootab ärakuulamist ja mõistmist: "Väljas hirmus kuumus, oled higine." Enamasti aga hakkame me pakkuma lahendusi, nii tegite Teiegi: "Võiksid mulle helistada, tuleksin poodi kaasa." Sellise ütluse alltekst on "Ise sa hakkama ei saa, ma tuleks appi." See meest vihastaski. Selliseid reageeringuid situatsioonis, kui teisel on mure või probleem, nimetetakse suhtlemistõkkeks. Nad panevad teise end kaitsma, ta tunneb, et teda ei mõisteta.
Teiseks, oma vajadusi võib väjendada selgelt:"Võtan jope kaasa, on kuhu panna võtmed, taskurätid ja mobiil."
Kolmandaks, teise vastuvõetamatu käitumise puhul peaks end kehtestama süüdistuste ja rünnakuteta. Korrektne enesekehtestamine on kolmeosaline:
1) teise käitumise hinnanguvaba kirjeldus (ainult see, mida saaks pildistada või diktofoniga salvestada, ehk siis mida näen või kuulen)
2) kahju mulle (raha, energia, tegevuse takistamine, lisatöö)
3) minu tunne sellega seoses.
Konflikte tuleb peredes ikka ette, oluline on neid targalt lahenda. Olete koos elanud 7 aastat, seega saanud hakkama. Muidugi võib oma oskusi alati veel arendada.
