Tere taas. Te vastasite mu küsimusele, et kuidas panna mehele mõistus pähe, kes ei luba naist tööle ja ei soovi last lasteaeda. Ja vastuseks sain, et tuleb rääkida ja rääkida ja veelkord rääkida. Aga kui mina ütlen, et ma olen mehega sellel teemal juba peaaegu aasta otsa rääkinud, aga ei mingit muutust. Me oleme karjudes, rahulikult ja isegi ähvardades rääkinud.
Räägib, et tema on majas peremees ja et tema otsustab. Ja mina omalt poolt küsin, et kas mina olen ori või teenija. Ühest olen ma kindlasti aru saanud, et mehe isa oli iseloomult täpselt samasugune. Et naine tegi ja nõustus kõigega, mida mees otsustas.
Aga samas oli mehe ema salajane alkohoolik ja kui võtune oli, siis oli julgust kui palju, siis olid kõik halvad tema jaoks. Aga mina olen iseloomult teistsugune. Mina nii kergelt alla ei anna. Ja mina kellegi tallalune ei ole.
Te mainisite ka vastuses, et tuleb lahti harutada seda, et mis on need põhjused, miks mees tööle ei lase. No 6 aastat tagasi sain patuga hakkama ja tunnistasin mehele üles. Põhjus selles, et ma käisin tööl ja mees oli siis komanteeringus ja kui mul vaba päev oli, surfasin pidevalt arvutis ja otsisin teisi, kellega suhelda ja eks see suhtlemine läks ikka ülekäte.
Eks see põhjus selles ongi, et mees kardab, et lähen jälle kuhugile patustama. Siis ta ei saa ju mind kontrollida. Kodus istudes on kõik temal kontrolli all. Kui mina istun kodus lapsega, siis tal süda rahul. Tülide käigus on mees isegi ölenud, et kui mina temaga ühes paadis ei ole ja vastu hakkan, pakkigu ma oma 7 asja kokku ja uks seal.
Loomulikult laps jääb talle. Tähtkujult on mees Jäär ja mina Kaksikud. Horoskoobist lugesin, et pidime kokku sobima aga sädemeid pidi palju lendama. Siit järgmine küsimus. Kas pean ka kõiges nõustuma ja salajaseks alkohoolikuks hakkama, et ainult oma lapsest ilma ei jääks?
Tere! Kriisid ja keerukad olukorrad kuuluvad elu juurde. Usk, et mina ise oma valikuid tehes saan juhtida oma elu, aitab enamasti edasi ka vägagi rasketes olukordades. Seevastu oma mina alaväärtustamine ja enda pidamine kurja saatuse (või jõulise mehe või sodiaagimärkidest tuleneva müstilise mõju) mängukanniks võib tekitada olukorra, kus enda kokkuvõtmine iseenda eest seismiseks osutub peaaegu võimatuks.
Taoline „mina ei saa ju tema vastu, isegi ta isa oli selline“ – see tunne võib kergesti tekkida. Küsimus on selles, kuidas säilitada ses olukorras usk iseendasse ja hoida alles inimlik väärikus. Kriisi kestmist suhetes on raske taluda, kuid laiemalt võttes on kriis alati ka arengumootor, sest sunnib meid õppima uues olukorras toime tulema. Üks oluline oskus eriti praegu, on oskus ise seista enda eest. Karjumine ja ähvardamine ei vii kindlasti lahenduseni.
Lihtne suhtlemisreegel kõlab nii: kui teisel on probleem ja ma tahan teda aidata, siis ma kuulan teda. Kui minul on probleem ja ma tahan ennast aidata, enda eest seista, siis ma väljendan seda selgelt ja enesekohaselt – seda nimetatakse enesekehtestamiseks. Kehtestamine ei tähenda, nagu paraku tihti arvatakse, rääkimist valju häälega ja käskivas kõneviisis. Kui olete rääkinud juba aasta otsa sama juttu, siis ilmselt pole teie jutt olnud kuigi mõjus.
Mõjus kehtestamine on see, kui mina seisan oma vajaduse eest sel viisil, et jätan ka teisele poolele võimaluse seista oma vajaduse eest. See ongi see, mis aitab uut konflikti või vastastikuseid solvumisi ära hoida. Olukorras, kus teie vajadused on katmata, on oluline mõelda, mis on see, mis teid tõeliselt häirib ja milline on selle olukorra või mehe käitumise konkreetne mõju teile. Mõjus on rahumeelne, hinnanguvaba sõnum, kus mehele on seda sõnumit saades arusaadav, et oma seisukohta väljendades olete te valmis ära kuulama ka tema arvamuse, olete valmis kokkuleppeks. See pole kerge ülesanne.
Hea on teada, et oma kehtestavat sõnumit teele saates peaksite olema meelestatud rahulikult. Vahel sünnib sellisest ütlusest arutelu, mis lõpeb vastastikuste kokkulepetega. Kuid nii sünnib vaid siis, kui kumbki pool on valmis teist tähelepanelikult ära kuulama. Kui teisel poolel puudub igasugune soov kuulamiseks ja koostööks, siis on seda olukorda lahendada tõesti äärmiselt keeruline.
Samas on ka mehel oma arusaamad ja oma õigus. Teil omakorda jällegi oma arusaamad ja oma õigus. Kui teie kahe eluvaated mitte milleski ei klapi, on ilmselt parem kaaluda lahkuminekut. Ükskõik, mis meie elus juhtub, alati on määrava tähendusega see, millise selgituse me ise juhtunule anname, kui oluliseks seda oma elus peame, kuidas seda tõlgendame.
Kui ütlete endale, et see on lahendamatu olukord, kus ei ole valikuid, siis nii see ka on. Tõsi, valikud võivad olla rasked, eriti kui kaalukausil on teie ühine laps. See võib tekitada tunde, et väljapääsu pole. Kuid kas väljapääs on siis see, et elate kogu oma elu ennast ja oma eneseväärikust maha surudes?
