Mu ema elab väga raskelt üle lahkuminekut oma teisest abikaasast. Me ei ela koos, kõik tema lapsed on juba oma elu peal ja perekonnainimesed.
Suhe uue mehega ei klappinud juba pikka aega, võimalik, et tegelikult juba kohtumisest saadik. Kuna tegemist on keskealiste ja nö teise ringi inimestega, siis oli teineteise klammerdumine hoolimata iseloomude kokkusobimatusest siiski arusaadav. Mulle. Suhtusin sellesse suhtesse kui vanainimeste veidrusesse ja üldsegi - mida mina teiste inimeste asjadest tean?!
Suhe vormistati paar aastat peale kokku kolimist abieluks.
Kuna kaasadel oli väga erinev arusaam ühisest elust (raha, pere, elustiil, kombed jne) siis oli ka palju tülisid. Tülid tülide järel ja lõpuks päädis selline elu abielulahutusega. Kuna mõlemad olid ühise kodu loomisse panustanud nii raha kui aega, siis sõlmiti kokkulepe, et elatakse edasi ühise katuse all, loodetavasti sõpradena.
See plaan aga ei toiminud, sest hoolimata suhte pidevast halvenemisest olid mõlemad osapooled siiski emotsionaalselt teineteisega seotud. Tekkisid armukadedusstseenid, jätkusid tülid raha ja elustiili (alkoholilembuse) pärast, ühise katuse all viibimine oli mõlemale tegelikult ränk koorem.
Ühe järjekordse tülidepuhangu järel otsustas mu ema elust lahkuda. Oli see mehe hirmutamiseks, tema (või meie, laste) tähelepanu saamiseks või tõesti siiras soov lahkuda, seda ma ei tea. Ema sattus psühhoneuroloogiahaiglasse, kus tal diagnoositi depressioon ja teda turgutati kuu aega.
Haigla psühholoogi külastades selgus, et depressiooni põhjus võib peituda koduses elukorralduses. Kui lahku kolitaks, saaks ka depressioonist jagu. Ema haiglas viibimise viimasel nädalal ja meiepoolse mõningase veenmise järel (ema nõusolekul, lausa nõudmisel) kolis mees ühisest kodust ära.
Kuigi esialgu tundus, et depressiooni diagnoosimise, selle raviga ja lahkukolimisega on asjad jälle enam-vähem õiges suunas liikumas, pole see tegelikult nii.
Ema lõpetas AD-de võtmise peaaegu kohe peale koju naasmist. Väitis, et on kõigest üle saanud ja ei pea keemiat tarbima. Püüdsin teda küll leebelt veenda jätkama, aga ma ei näe ju teise sisse - lõpuks arvasin, et võin tema otsustamisvõimet usaldada.
Haiglast naasmisest on möödas 3 kuud. Olen püüdnud olla talle toeks, misiganes hetkel ta tunneb end üksildasena või väheväärtuslikuna. Alguses rääkis ta, et tal on hea meel uue elukorralduse üle ja mõistab, et varasem elu oligi enesepettus ning pidi varem või hiljem lõppema.
Kahtlustasin, et ta räägib seda vaid selleks, et varjata oma tõelisi tundeid. Temaga suheldes võis aimata, et tegelikult tema hing valutab, ta on hirmul ja tunneb end hüljatuna.
Umbes kuu aega tagasi ta siis murdus ja tunnistas, et tunneb meeletut kaotusvalu ning igatseb oma endist kaasat. Tundsin end abituna, sest ma ei saanud teha muud kui ta ära kuulata ja teda lohutada. Kahjuks sellest ei piisa, sest ema muutub iga päevaga aina kibestunumaks, tema meeleolud kõiguvad seinast seina. Ta käitub nagu nurka aetud loom. Ta palub meest, et see tagasi tuleks ja kui mees teda selle eest naeruvääristab, muutub ema hüsteeriliseks ja meeleheitlikuks. Siis rahuneb mõne päeva pärast, kinnitab, et kõik on korras, et nüüd läheb ta oma eluga edasi. Natukese aja pärast on ta aga jälle vihane, haub kättemaksu. Kuni tuleb jälle "armastus" ja ta hakkab meest tagasi paluma.
Nukker on aga see, et mees ei suuda samuti mõistlikumalt käituda ning alandab mu ema igal võimalusel, mille too talle nö kätte mängib.
Võimuvõitlus, armastuse-vihkamise suhe jätkub, kuid nüüd juba distantsilt.
Olen seda pidanud nüüd jälgima umbes pool aastat. Olen olnud neutraalne, ei ole õhutanud ei üht ega teist emotsiooni, mida ema väljapoole näitab. Olen lasnud tal rääkida ja öelnud otsesõnu, et olen alati käepärast, kui ta mind vajab, olenemata tema tujust või mõtetest.
Arvasin (tuginedes oma enda suhtekogemustele), et mõistliku aja jooksul see leinaperiood möödub ja asendub loomulikult igapäevaeluga. Kahjuks aga lähevad asjad ainult hullemaks.
Kuna ema haub aina tobedamaid kättemaksuplaane (ja need muutuvad tõesti aina julmemaks ja meeleheitlikumaks), siis olen hakanud ka leebelt, kuid järjekindlalt oma arvamust avaldama. Ma ei teagi, mida ma lootsin. Ehk seda, et minu arvamus paneb teda veidi pikemalt asjade üle järele mõtlema... Aga nüüd on seis selline, et ema tõrjub mind.
Taipasin seda pärast seda kui kuulsin tema järjekordsest plaanist, mis igal juhul viiks teda seadusega pahuksisse. Valgustasin teda seaduseasjus ja loobumise asemel püüdis ta leida võimalusi, kuidas plaani ellu viies süüdistusest pääseda! Enese õigustamiseks väitis ta, et tahab mehele maksimaalselt hingevalu ja probleeme põhjustada. Kui väitsin, et kõige parem viis kätte maksta on mitte kätte maksta, oma eluga edasi minna ja olla õnnelik, siis selle peale ta ohkas ja ütles, et ma ei saa kohe mitte millestki aru ja lõpetas jutu.
Ma ei tule selle olukorraga enam ise toime. Ma ei taha oma ema kaotada. Ma ei taha, et tal probleeme oleks (tuleks). Ma saan aru, et inimest ei saa alati iseenda eest kaitsta, aga ma tajun, et ta ei mõtle praegu enam selgelt. Leinamise ja suhtest välja tulemise asemel teeb ta kogu selle olukorra ainult hullemaks. Kui teeksin talle ettepaneku abi otsida, siis ta keelduks. Sest ta ei leia, et ta abi vajab. No mida ometi teha?
|
