Tere, olen 30 aastane mees ja minu mure on siis selline: Oleme olnud koos elukaaslasega 7,5 aastat millest viimase aasta oleme ka ühe katuse all elanud. Esimesed 3-4 aastat oli kõik väga lilleline, kõik klappis- nii voodis kui ka muidu, kuid siis hakkas asi kuidagi kiiva kiskuma ja just voodieluga...maksimaalseslt korra kuus see juhtuski siis. Tunnistan, et mul oli ränk alkoholiprobleem, millega tegin nüüd lõpu. Me rääkisime meie suhetest alles hiljuti väga pikalt ja tulemus oli siis selline , et mina armastan teda ja hoolin temast täpselt sama palju kui 7 aastat tagasi, kuid ta ise tunneb, et me oleme justkui parimad sõbrad, kes koos elavad lihtsalt. Ta rääkis, et ma ei ole halb inimene, alati abivalmis ja teen kõike mida ta tahab...Aga just see on tema jaoks põhiline , et intiimelu ei toimi enam. Jah see tõesti häirib, aga kas selle vastu on mingit nõu, mis olukorra parandaks? Või peaksime siiski mõlemad oma teed minema ja üksteist unustama? Kuidas ma saan nii kallist inimest lihtsalt unustada? Minu mõistus on tõesti otsas nüüd.....................................Ja nüüd siis tagasi tänasesse päeva. Nüüdseks oleme lahku kolinud ja elame vaikselt oma elu. Suhtleme päris tihedalt ikka kuid sellega kaasneb alati meeletu südamevalu, sest ma ei ole ega vist ei saagi temast kuidagi üle. Ja ei tahakski. See miks ma siia praegu kirjutan on sellest, et tahan teada, millised on võimalused, et too naine minu vastu uuesti tundeid leiaks? Kumb asi siin kehtib, kas vana arm ei roosteta või et vana suppi enam ülesse ei soojenda? Oleme peale lahku kolimist veel seda asja arutanud mis võiks tulevikus saada ja esialgu ütleb ta et tal on lihtsalt vaheldust vaja ja vajadus suhelda uute inimestega...ja et mingit uut suhet ta arendama hakata kah veel ei taha. Selle peale ma küsingi kas mul tasuks oodata ja loota et juhtub mingi ime ja ta mind tagasi tahab? Või mida ma tegema peaks? Peale kõige muu olen nüüd karsklane- hea vaheldus eelnenud joomatuuridele- ehk siis loodan et see mu shansse kergitab...
Küsimusele, kas ja kuidas oleks võimalik suhet taastada, on pea võimatu üheselt ja konkreetselt vastata. Arusaadav, et olete praegu kurb ja lootust hoidmas. Kui see mõlemale sobib, siis kontakti hoidmine sõpradena on ju ka väärtuslik ja võimalik, et sellisel viisil suheldes saate ka vastuse oma küsimusele. Suhete toimimiseks on vaja mõlema soovi . Teie olete oma valmisolekut väljendanud, ka uue eluviisini jõudnud. Oluline on hoida oma elu sellina nagu õigeks ja heaks peate sõltumata sellest, milliseks teie suhe kujuneb. Teie saate olla peamiselt teie ise, ehe ja siiras, avatud ning mingit muud imeretsepti polegi . Kindlasti ei aita surve avaldamine, tähtaegade andmine, süüdlaste otsimised, armukadeduse põhjustamine jms. Saan aru, et midagi sellist pole ka põhjust oletada. Parim võib olla teile mõlemale mõistmine, teise valikute ja otsuste aktsepteerimine, lugupidav suhtumine.
Mõtlemisaineks võib olla see, et vaadata tagasi selle pilguga, mis tegi teie suhte esimesed aastad lilleliseks, nagu kirjeldate, mis siis oli teisiti ja millega seostub veel muutused intiimsuhetes. Ikka on nii, et muutused seksuaalsuses ja vähenenud iha on seotud suhetes toimuvaga. Suurema selguse saamiseks oleks vajalik teie mõlema osalemine selles arutelus. Kui teil mõlemal on soov suhetes toimuvat mõista ja kooselu jätkata, siis võiks olla abi paarisuhte nõustamisest.
