Tere. Olen 33 aastane, mehega elame koos juba 6 aastat. Temal on eelmisest kooselust kaks tütart, üks 16, teine 15. Meil on ühine 2-aastane poeg ja teine laps peaks juuni keskel sündima.
Seni kuni elasime minu1-toalises korteris, oli kõik kena, ilus. Kõik tundus sujuvat. Neli aastat otsustasime suurema korteri osta, et oma pere luua ja kui mehe tütred külla tulevad, siis oleks rohkem ruumi.
Müüsin oma korteri maha, selle raha panin kõik uue korterilaenu alla. Mingi pool aastat hiljem tajusin, et mehe suhtumine muutus: enam ei küsitud üldse, kas mulle ka sobib, et tema tütred tulevad, lihtsalt sadasid suvaliselt sisse. Ma pole vastu, kui lapsed tahavad isa juures olla, aga.. kuna meie mõlema vanemad elavad maal, siis oleme nädalavahetuseti tihti maal. Seda kasutasid tüdrukud mõnuga ära. Isa oli nimelt annud minu teadmata võtmes ja siis peeti pidusid. Asi läks nii käest ära, et mind kui korteriomanikku kutsuti politseisse.
Peale esimese lapse sündi kulus suur osa minu ajast pisipojale. Kuna tüdrukutele olime ka peapesu teinud, siis mõni aeg käitusid nad viisakalt.
Eelmisel sügisel tuli vanem tütar meile elama: sai linna keskkooli sisse ja läka oma kasuisaga tülli. Kui mees rääkis, et vot tema laps tuleb siia elama, siis ütlesin, et ainult juhul, kui kodukorrast kinni peab ja käitub korralikult (öösiti ringi ei kolata, sõpru siia ei veeta tänu nendele pidudele, ja kuulab sõna). Ma pole sundinud teda kodutöid tegema, ka poisi järgi ei pea ta valvama. Ainus, mis ma tüdrukult tõesti nõudsin, oli, et õppimine olgu peamine ja oma tuba hoiab korras.
Kuna mu mees isegi ei huvitu sellest, kus tütar on või mis ta teeb, siis muidugi on tüdruk ülekäte läinud: tuleb kuna tahab, päev läbi istutakse arvutis ja toakorrashoid. Kui olen midagi tüdrukul nõudma hakanud, et olgu oma tubagi korda tehtud, siis saan mina mehelt sõimata: ma ei salli ta last, olen ülbe. Kõik on viinud selleni, et tüdruk enam isegi ei vaevu viisakas olema, tuustitakse minu kappides, võetakse minu sampoone, dusigeele jms (kuna olen ise allergiline, siis ma ei saa kõiki asju kasutada). ja öelda ei saa ma midagi, sest tüdruk teab, et issi on alati tema poolt.
Sügisel jäin rasedaks ja kuna poisile lasteaia kohta ikka polnud, siis otsustasime titakese alles jätta, kusjuures ka mees oli nõus sellega. Talvel jäi ka mees töötuks. Et laenuga kuidagigi hakkama saada, käisin ära pangas ja rääkisin ka oma vanematega, kes lubasid toetada, kui vaja.
Praeguseks on asjad nii, et mehel pole senini tööd, ta isegi ei vaevu otsima, vahib päev läbi telekat. Varem aitas kasvõi tubegi koristada ja söögitegemisel. Kuna mu rasedus on olnud suhteliselt raske (katkemisoht, võimalik keiser), siis olen püüdnud mehelt kasvõi natuke tuge saada. Kui olen alustanud juttu, et et asjad ei ole päris hästi, siis vastus on, et ise ronisid toki otsa. Praeguseks on ta täiesti eemaldunud, ei tee välja ei meie ühisest pojast (kes on minu oma tema sõnul), ja magama kolis ta ka eraldi suurde tuppa.
Saan aru, et talle võib mõjuda töökaotus, see, et rahaliselt on raske ja teine laps tulekul, aga ta võiks ju minuga rääkida. iga minupoolse üritamise tõrjub ta koheselt. Nüüd teatas, et kuna teine tütar lõpetab ka põhikooli, siis kolib see samuti siia. teda ei huvita, mis mina arvan, tal on asjad eelmise elukaaslasega juba kokku lepitud. Tunnen, et ei jõua enam üksi kooselu nimel vaeva näha.
Neid pisiasju on veel, milles oleme eri meelt, kõike siin üles lugeda läheks pikaks.
Kõige enam häiribki see, et mees tahab, et mina tema lastega igal hetkel arvestaks, aga ise pole nad sugugi valmis arvestama minuga. Vägisi jääb tunne, et minuga koos ei elata enam mitte armastusest, vaid lihtsalt mugavusest.
Mai, saan teie kirja lugedes aru, et suhted teie mehe ja tema lastega on sassi läinud. Ei ole selge, mille eest keegi vastutab. Teie mehe lapsed on aina rohkem oma isa juures, kuid vastutuse nende eest olete enda peale võtnud – nõuate õppimist, oma toa koristamist jne. Teie enda vajadused oma kodus ei ole rahuldatud – teie käest ei küsita, mis teile sobib, kasutatakse teie asju, kui te ise sellega nõus ei ole. Ootate oma teist last ning olete mures, kuidas kodust elu korraldada nii, et tunneksite, et ka teie vajadused oleksid arvestatud.
Esiteks soovitan mõelda, mida teie isiklikult vajate? Kui koos elavad mitu inimest, siis on loomulik, et igal ühel on erinevad vajadused ja see tekitab konflikte. Konflikti lahendamise viisist sõltub, kas inimesed muutuvad lähedasemaks või hakkavad end kaitsma. Kui üks pool hakkab teist süüdistama, siis tõenäoliselt hakkab ka teine vastu süüdistama ning lõpuks elataksegi nagu võitluse nõiaringis. Kuidas nõiaringist välja saada? Võti peitub oma tunnete ja vajaduste selges väljendamises näiteks mina-keelt kasutades. Seda ja teisi konflikti lahendamise oskusi saab omandada Gordoni perekoolis, huvi korral saab neist ülevaate ka raamatust „Tark lapsevanem“. Kui olete oma vajadusest kõigile osalistele rääkinud, siis järgmisena on oluline püüda mõista teiste vajadusi. On oluline aru saada, miks on teisele tähtis jätkata seda tegevust, mis takistab teil oma vajaduste rahuldamist. Seda tuleks teha nii, et teine inimene tunneb, et te tõesti üritate tema seisukohti mõista.
Teie kirjast võib välja lugeda suurt rahulolematust olukorraga. Rahulolematus tekib kõrgetest täitumata ootustest. Seega teiseks soovitan mõelda, kas teil on ikka vaja muretseda oma mehe laste kooli ja toa korrashoiu pärast. Vanemlikku rolli täidavad laste ema ja isa. Kas teie peate oma energiat raiskama laste kontrollimise peale? Mõelge, mis teid tegelikult häirib ja mõjutab? Kas peate nende eest ühiselt kasutatavaid tube koristama? Äkki sooviksite kodutöödes rohkem abi?
Lapsed ja noored ei pruugi alluda vanemate ja eriti vanema elukaaslase reeglitele ja käskudele, kuid nad võivad vägagi hea meelega aidata täiskasvanuid, kui abi palutakse. Väga hea oleks kõigil koos rääkida oma vajadustest, vaadata, et kõik oleksid mõistetud ja siis leida ühised lahendused, mis kõigi vajadusi rahuldavad. Noored täidavad meelsamini kokkuleppeid, mille loomise juures nad ise osalised on olnud. Sellised vestlused ei ole alguses lihtsad, kuna kuhjunud võib olla liiga palju asju ja neid pole võimalik oma jõududega selgeks rääkida. Seepärast võib olla hea mõte pöörduda pereterapeudi poole, kes aitab asjad õigel viisil „liikuma saada“.
On hea, et te praegu aktiivselt lahendust otsite, kuna need pinged kulutavad palju jõudu. Pigem tuleks teil energiat hoida oma kahe lapse tarvis.
Olen nõus eelpool kirjutanud Triinuga, et hea võimalus oleks teil pöörduda Raseduskriisi nõustaja poole, kelle teenus on teie jaoks tasuta: http://www.rasedus.ee/noustamine/raseduskriisi_noustamine
Hea, kui saaksite oma mehega paarisuhte taas korda, sest üks väike laps vajab kõige rohkem õnnelikke vanemaid, kes on oma eluga piisavalt rahul. Millegi pärast on teie mees tõmbunud eemale ja teie võtnud kogu vastutuse oma õlule. Mehe käitumise muutus võib olla põhjustatud hoopis depressioonist, mis vajab samuti sekkumist. Pereterapeudi poole pöördumine võib olla suureks abiks, et kujunenud olukord taas selgemaks muuta.
Kui teile meeldib raamatutest tuge saada, siis soovitan lisaks Thomas Gordoni raamatule „Tark lapsevanem“ ka Jesper Juuli raamatut „Sinu tark laps“.
