Tere,olen 23 aastane naine ja minu mees on 31 aastane.Meil on 2 aastane poeg.Koos oleme elanud 6 aastat ja 4 kuud. Kõik sai alguse siis kui rasedaks jäin.
4 esimest aastat oli supper, me hellitasime üksteist,ütlesime ilusaid sõnu,tegime asju koos jne jne....Siis jäin rasedaks,Mees oli algul väga ehmatanud kuna ta ei teadnud kas me ikka saame hakkama.Mina tahtsin väga seda last,olin väga õnnelik.Lõpuks harjus ka mees ära ja ta oli väga tore,musitas mu kõhtu ja rääkis oma lapsega läbi kõhu.Raseduse ajal ei seksinud me kordagi kuna mina ei tahtnud,lihtsalt polnud isu ja kartsin et äkki teeme lapsele viga sellega,kuigi tean et seksides last ei vigasta aga ikka hirm oli sees.Mees ka nagu ei julenud ja ta leppis sellega.9 kuu pärast laps sündis.Mees oli sünnitusel kaasa ja väga suureks toeks mulle,olime tõesti õnnelikud et see meie väike poja,kes alles niii pisike Mees oli ka väga õnnelik lapse üle.Aga Jahhh...Ta ei julenud teda eriti sülle võtta kuna ta nii väike ja kartis et äkki pillab maha, ei julenud teda riidesse panna ega mähkmeid vahetada jne. Suuremad probleemid algasid umbes aasta tagasi.Me ei räägi enam eriti enda probleemidest, suured võlad kaelas jne. Saan aru et mehel pingeline olukord et mõtleb kogu aeg kuidas laenud tasutud saaks jne.Aga selleks ongi ju perekond et koos asju arutada ja teineteisele toeks olla.Aga meil seda asja pole ta hoiab kõik endas ja on nii närviline, mind nagu polekski enam.Ta oli siin pikka aega töötu, rahasid polnud, elasime emapalgast.Meil pole ka oma kodu,elame mehe vanemate juures.Vahel on kohe täitsa häbi et mees mul 31 ja tal juba perekond ja elame ikka tema vanemate juures ja sööme nende kulul....Nüüd sai mees tööle ja läks natuke kergemaks.aga ikka tuleb töölt istub arvuti taha ja enne sealt ei liigu kui magama läheb ja hommikul jälle tööle ja nii igapäev.Kui üritan temaga rääkida et ta pole enam üldse see inimene kellega ma tuttavaks sain siis ta vastab et mina ka pole,et mina olen süüdi ja kogu aeg vingun...Aga küsin siis temalt et huvitav huvitav miks ma vingun.Loomulikult mulle käib ülejõu kui mehe jaoks nagu mind polekski, seksinud oleme 3 aasta jooksul umbes 5-6 korda, no see ei ole ju normaalne.Tahaksin ka oma mehega koos midagi ette võtta,kasvõi aia töidki või koos jalutamas käia,mida iganes.aga teda ei huvita mitte miski peale oma arvuti. Kuidas saaksime oma probleemid lahendatud,kas keegi oskab nõu anda, Kuna ma ei saa temaga räägitud, Jutt kisub ikka lõpuks sinna et ikka olen mina süüdi..Aga ma ei tunne end ainukese süüdlasena.
Tundub nii, et te mõlemad olete hädas, kuid ei oska teineteist toetada.
Üks toimiva suhte tunnuseid on mõtteviis: kui meil on halvasti, siis ma tahan selle päästmiseks midagi ette võtta. Pettumus, kurbus ja arusaamatus on küll suured, kuid kui ma saaksin midagi meie kooselu parandamiseks teha – ma teeksin. Saan teie kirjast aru nii, et olete valmis suhtesse panustama, pingutama.
Ehk peaks kõigepealt püüdma mehega rääkida – ja mis eriti oluline – teda kuulama. Kuidas tema näeb kooselu? Mis talle meeldib või ei meeldi? Millest ta unistab? Mida vajab? Kõigile neile küsimustele peaksite ka ise vastata püüdma. Ehk on võimalik oma kooselu pilti üheskoos kokku panna, läbirääkimisi pidades ja kokkuleppeid sõlmides.
Üksindusse tõmbumine teineteise kõrval on tavaline käitumisviis – see tundubki olevat teie suhtes juhtunud. Ollakse koos, aga sisuliselt üksi. Üksindus paarisuhte sees on tihti palju hullem kui ollagi üksi. Üksindus ja tõrjutus tekitab palju halbu tundeid, pettumust ja lootusetust. Selline „pilt on, heli pole“ olukord ei vii kindlasti probleemi lahendusele lähemale. Pole siis ime, et mees arvutisse põgeneb ja eemal olla püsib.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul suhe areneb, muutub (ja lapse sünd on suur muutus ja suur pinge), on vaja tähele panna, milliseid kooelureegleid uutes tingimustes vaja oleks. Püüdke oma asjad selgemaks rääkida: miks üldse olete koos? „Vingumine“ ei aita tõesti edasi. Püüdke oma seisukohti ja tundeid väljendada endakohaselt: mina tunnen, mina arvan, mina tahan... kui ka mees saab samad asjad välja öeldud, hakkab ehk ka tasapisi välja kooruma, mida peaksite oma kooseluga ette võtma.
Keerukas olukorras on oluline mitte süüdistada ja rääkida endakohaselt. Nii suupärane ja harilik on öelda: alati istud sa arvuti taga, sa ei aita mind kunagi, sa ei hooli minust, sul on ükskõik, mis meist saab. Isegi kui teile tundub, et see kõik on tõsi, ei aita see edasi, vastupidi, kumbki on kaitses ja jutust ei tule midagi välja. Aruteluni viib, kui räägite endast ja jätate teisele ruumi, nt: ma soovin, et sa tuleksid mulle appi, ma hoolin sinust ja mulle on tähtis teada, mida tunned sina, ma olen mures meie suhte tuleviku pärast ja soovin seda sinuga arutada... jne. Ka kui saate vastupanu, mis enamasti avaldub selles, et teine ütleb näiteks: sinuga ei saa ju rääkida, sa aina virised, siis tuleks asuda mitte kaitsesse aga rünnakule, vaid rahulikult kuulata, et saada teda, mida teine tegelikult mõtleb.
Mees oli ka väga õnnelik lapse üle.Aga Jahhh...Ta ei julenud teda eriti sülle võtta kuna ta nii väike ja kartis et äkki pillab maha, ei julenud teda riidesse panna ega mähkmeid vahetada jne. Suuremad probleemid algasid umbes aasta tagasi.Me ei räägi enam eriti enda probleemidest, suured võlad kaelas jne. Saan aru et mehel pingeline olukord et mõtleb kogu aeg kuidas laenud tasutud saaks jne.Aga selleks ongi ju perekond et koos asju arutada ja teineteisele toeks olla.Aga meil seda asja pole ta hoiab kõik endas ja on nii närviline, mind nagu polekski enam.Ta oli siin pikka aega töötu, rahasid polnud, elasime emapalgast.Meil pole ka oma kodu,elame mehe vanemate juures.Vahel on kohe täitsa häbi et mees mul 31 ja tal juba perekond ja elame ikka tema vanemate juures ja sööme nende kulul....Nüüd sai mees tööle ja läks natuke kergemaks.aga ikka tuleb töölt istub arvuti taha ja enne sealt ei liigu kui magama läheb ja hommikul jälle tööle ja nii igapäev.Kui üritan temaga rääkida et ta pole enam üldse see inimene kellega ma tuttavaks sain siis ta vastab et mina ka pole,et mina olen süüdi ja kogu aeg vingun...Aga küsin siis temalt et huvitav huvitav miks ma vingun.Loomulikult mulle käib ülejõu kui mehe jaoks nagu mind polekski, seksinud oleme 3 aasta jooksul umbes 5-6 korda, no see ei ole ju normaalne.Tahaksin ka oma mehega koos midagi ette võtta,kasvõi aia töidki või koos jalutamas käia,mida iganes.aga teda ei huvita mitte miski peale oma arvuti. Kuidas saaksime oma probleemid lahendatud,kas keegi oskab nõu anda, Kuna ma ei saa temaga räägitud, Jutt kisub ikka lõpuks sinna et ikka olen mina süüdi..Aga ma ei tunne end ainukese süüdlasena.