Tere! Minul on selline küsimus, et minu peres on juhtunud selline asi, et mees leidis omale töökohalt armukese, kui ma proovisin aru pärida ja rääkida temaga, ta eitas kõike, oleme koos elanud üle seitsme aasta, meil on armas 5-aastane tütar, ka ise pole enam esimeses nooruses, vaid mõlemad teisel ringil, vahel ma mõtlen, et ma ilmselt ei sooviks enam seda suhet jätkata, kuid laps kasvab ilma isata, kas on sellel kõigel mõtet, ehk vana suppi üles soojendada?
Tere! Seitse aastat on päris pikk aeg. Arvan, et pikaajaliselt kestnud suhteid ei tohiks kiirustades lõhkuda. Enne, kui paarisuhte osas pöördumatuid otsuseid vastu võtate, võiksite kaaluda mõnda küsimust. Näiteks: kas teate, mis on teid kõik need aastad koos hoidnud? Kui palju sellest veel alles on? Igas tõsises suhtes on võimalik leida suhte nn põhiosa, mis jääb järele, ükskõik mis ka ei juhtuks. Sellest allikast saab alati ammutada, just halbadel aegadel, ja headel aegadel samamoodi.
Kas olete veel valmis pühenduma, tahate olla ligidal, jagada oma elu just selle partneriga? Truudusetus ongi raske ja kannatusi tekitav, see lõhub suhet. Ent ükskõik mis elulist sündmust on alati mõistlik vaadelda eri nurkade alt, andes samale sündmusele erinevaid tähendusi, põhjusi, ka tulevikuvaateid.
Teise naise olemasolu võib tunduda sellise faktina, mis suunaks justkui ühesuunalisi otsuseid tegema. Kuid ikkagi võiksite mõelda ka oma (kunagistele) kaugematele eesmärkidele selles suhtes, selle partneriga. Kui suhe ka kaugemas perspektiivis väärtusetu tundub, on ilmselt kohasem mõelda lahkuminekule.
Samas ei tohiks suhte üle arutledes unustada tõsiasja, et iga suhe on vastastikku tingitud. Kõiges selles, mis toimus või on toimumas teie suhtes, on ka teil oma osa. Kas olete mõelnud, milline see on? Iga inimene elab oma naha sees, teab oma tundeid ja oma mõtteid, teist inimest ongi raske mõista. Mõista aga on hädavajalik – mis lähisuhe see muidu on!
Mõistmist soodustab kuulamine, püüd aktsepteerida, rääkimine, arutlemine, kokkuleppimine. Seni, kuni kumbki teise panust suhtesse ei näe ja enda oma üle kipub tähtsustama, ollakse takerdunud. Areng suhtes vajab ikka mõlema pingutust. Ehk on teie suhe lihtsalt takerdunud, aga mitte läbi?
Arengulised kriisid kuuluvad suhete juurde, kõrvalsuhe võib olla üks kriisi ilmnemise viise. Suhteid, mis on mõnda aega kestnud, iseloomustavad väljakujunenud käitumismustrid, mis ajapikku muutuvad jäigaks, ka see teeb võimatuks suhte edasise arengu. Nii et kui otsustate kokku jääda, on kindlasti vaja muutusi mõlema poole mõtlemises, hoiakutes, käitumises.
Võib muidugi ka otsustada kooselu lõpetada ning alustada uut suhet, ent tõsiasi on see, et kõik need probleemid, mille raskust tunnetate praegu, on peagi kohal ka uues suhtes. Lastele on lahutusega kaasnevate muutuste üleelamine raske, kuid olukord, kus laps paratamatult elab läbi kõike seda, mida teie vanematena, ei ole talle samuti hea.
Jätkata suhet lihtsalt seetõttu, et „siis on lapsel isa“ ei ole põhjust. Meie lapsed ei saa olla õnnelikud, kui isa-ema oma paarisuhtes õnnetud on. Seega on hädavajalik läbi mõelda, mida te üldse oma suhtelt, oma partnerilt ootate. Nii et kõigepealt jaksu enda sisse vaatamiseks ja oma tõeliste soovide väljaselgitamiseks.
