Mees on pea kaks aastat töötu olnud. Peresuhted kannatavad. Üks asi on rahaline pool: elame minu palgast, mis pole suur, aga saame kuidagi hakkama (kui maksud ära saavad, algab toiduga arvestamine, et välja tuleks, aga nii elavad vist paljud). Halvem on kodune õhustik. Mu mehel on arvatavasti depressioon, ta ei otsi enam tööd, temas on võtnud maad veendumus, et keegi teda nagunii kuskile tööle ei võta. Ta loeb alati hästi täpselt töökuulutustes nõutavat ja kui leiab sealt ühegi nõude, mis temaga ei klapi, siis ei hakka proovimagi kandideerida. Ütlebki, et ma pole ju see või too (vastav ametimees). Tema endine töö oli kitsal erialal, oli spetsialist. Tal jäi ülikool omal ajal lõpetamata, uuesti nõus ülikooli pole minema. Töötutele pakutavates koolitustes (psühholoogilistes) ei taha osaleda, arvab, et sealt ei saa midagi, seal tehakse nalja. Näen kõrvalt, et ta ise on väsinud pidevast töötukassas käimisest ja aru andmisest. Ta on hakanud halvustavaid repliike ütlema minu hariduse kohta. Vahel ütleb, et ma olen surmani tüdinenud sinust ja kõigist, jätke mind ometi rahule. On ka paar sõpra, kes käivad vabagraafikuga tööl ja tarvitavad üsna palju alkoholi, koos nad siis vahepeal veedavad aega 2-3 päeva (alkoholi juues).
Võiks ju arvata, et kui tal on nüüd palju vaba aega, siis me teeme minu vabal ajal kõike koos. Tegelikkuses ta küsib, et kas sul kuhugi vaja minna pole, et mine siis. Vanasti oli just teistpidine probleem, ta oli pikki päevi tööl ja koosolemiseks polnud lihtsalt füüsiliselt võimalust ja aega.
Psühholoogi või nõustaja juurde ta nõus minema pole, mitte mingil juhul, tema ei taha võõraste inimestega oma asju rääkida (nagu ise ütleb).
Ta on kuidagi täielikus kriisis ja väljapääsu ei näe. Mina ka ei näe, me võime ju samamoodi veel aasta-paar edasi tiksuda, aga ma varsti enam ei jõua. Emotsionaalselt ei jõua, rahaliselt peaksin lisatööd otsima (ootamatud kulud löövad vahel raha planeerimised segamini).
Teie mehel on pikaajalise töötuse tõttu eneseusk ja enesehinnang kõvasti langenud, tekkinud on õpitud abituse sündroom. Pidevad äraütlevad vastused tööandjatelt on võtnud mehelt igasuguse lootuse, tekkinud on üldine passiivsus ja tunne, et puudub kontroll oma elu üle. Ta on nagu mentaalselt halvatud – ei ole valmis enam midagi proovima, millessegi uskuma, annab juba ette alla. Kurb on see, et teie mehel on tugev vastuseis psühholoogi suhtes. Kuna probleemi põhjuseks on häirunud mõttemustrid (a la „Ma saan alati eitava vastuse“), siis abi on just psühholoogist-nõustajast (soovitavalt kognitiiv-käitumusliku taustaga), kes aitab üles ehitada toetavaid mõttemustreid ning taastada eneseusku ning enesehinnangut.
Kuidas sinnani jõuda, et mehel tekiks soov/vajadus nõustaja juurde minna? Jõumeetoditest ei ole abi, sest siis puudub inimesel motivatsioon ning teraapia ei saa olla edukas. Ühe külje pealt saate anda selgeid mina-sõnumeid selle kohta, et selline olukord teile ei sobi. Kirjeldage neutraalselt, ilma hinnanguteta (mitte „sinu kodus laisklemine“, vaid „kui sa terve päeva jooksul midagi (veel parem on mingi konkreetne tegevus) ei tee“), mis teile ei meeldi, tooge välja oma tunded ja see, milline mõju kõigel sellel teile on.
Teiselt poolt on oluline meest toetada, aidata tal märgata pisiasju, mis siiski hästi on, mida tema hästi teeb, teda kaasa tõmmata näiteks jalutuskäikudele vms. Depressiooni diagnoosi saab kinnitada perearst ning sellisel juhul on alguses abi antidepressantidest, mis aitavad kunstlikult meeleolu tõsta. Sellisel juhul tekib tal rohkem energiat ning teil on teda ehk kergem veenda nõustaja juurde minema. Ainult ravimite kasutamist ilma psühhoteraapiata ma kindlasti ei soovita, sest üksinda ei ole neil haigusele ravivat mõju. Meeleolu pisut paraneb, kuid sellega reeglina asi ka piirdub.
Kuidas teda siiski veenda? Hea kui leiaksite koos midagigi, millega tegelemiseks tal motivatsiooni oleks. On see siis uue CV koostamine spetsialisti abiga või intervjuuoskuste harjutamine või mingi muu konkreetne asi. Tal on kergem minna, kui teemaks on üks konkreetne teda huvitav asi mitte tema toimetulematus tervikuna. Soovin teile leidlikkust ja vastupidavust ja head õnne samuti!
