Tere
Olen oma noormehega koos olnud varsti juba 5 aasat ning meie suhtes on olnud väga, väga palju probleeme seda just minu isiksuse tõttu. Nimelt olen ma ülimalt armukade inimene, kasutaksin lausa sõnapaari haiglaselt armukade. Ma teadvustan endale, et probleem on minus, kuid ma ei ole osanud seda ise lahendada, seetõttu kirjutangi siia keskkonda, kust saada nö kõrvalseisja arvamus, ning seejärel ehk leida viis, kuidas ennast aitama saaks hakata.
Püüan anda võimalikult adekvaatse pildi oma olukorrast.
Oma noormehega ma koos ei ela. Ta on suhte algusest saadik tahtnud nö vaikselt liikuda, mitte kiirustada. Aastaid tagasi ma temaga seda arvamust ei jaganud, olin vastu, kuid nüüd, olles pisut vanem, olen selle aegalse liikumise enda jaoks omaks võtnud, kuna see tundub õige. Me kohtume nädalas regulaarselt ja kui me kokku ei saa, siis suhtleme telefonitsi. Ta on minu jaoks alati olemas ning toeks, kui vaja.
Minu armukadedus seisneb selles, et olen võimeline raevu minema ka sellest, kui ta kuskil mõne naistuttavaga teretab, veel vähem meeldib mulle, kui ta mõnega neist räägib. Naistuttavaid pole tal üldsegi palju. Hetkeolukord on meil aga kriisiseisus, kuna ta tutvus tööalaselt ühe naisterahvaga, kellest ta mulle ei rääkinud, kuna teadis, kuidas ma reageerin, sest oleme varasemalt mitmeid kordi tülitsenud, kui ta lihtsalt mõne oma tuttavaga rääkinud on. Nad on paar korda kokku sattunud ja rääkinud. See naisterahavs teab minust, sest mu noormees rääkis talle. Mu noormees põhjendas oma mitterääkimist temast mulle sellega, et kuna ta teadis, et nende vahel pole mitte midagi ja tal pole isegi tema suhtes midagi mõtteski olnud, siis ta ei hakanud mind ja meie suhet selle teemaga ärritama, kuid kahjuks tuli see nende tutvus välja ühe kolmanda isiku kaudu. Siit edasi ei ole suutnud mina ennast kokku võtta, ma ainult kujutan endale asju ette, et neil siiski on midagi, mu noormees ei taha mind jne. Ma ainult tekitan nendest mõtetest probleeme. Mu noormees on mulle rääkinud, nüüdseks sadu kordi, et ta hoolib minust ja mitte kellestki teisest, ta näeb minuga oma tulevast elu ning et see konkreetne naine ei paku mulle vähimatki konkurentsi jne. Selle naistuttavaga ta lihtsalt on mõned korrad tühjast-tähjast ja tööalastest asjadest rääkinud. Minu probleem on aga selles, et ma elan vaid oma kujutluspiltides ja sellega olen meie suhte lihtsalt ära lõhkunud. Ma pean oma probleemist üle saama, kuna ma ei saa keelata oma noormehel teistega suhtleda, veel vähem nendega, kellega ta tööalaselt peab kokku puutuma. Oleme noormehega korduvalt rääkinud neist asjust, kuid ta ei oska enam mind kuidagi aidata ja talle teevad minu ettekujutamised samuti kohutavalt haiget. Ta tunneb, et ma ei kuula teda üldse ja ma ei hooli põrmugi sellest, mis tema mulle rääkinud on. Asi ongi selles, et ma ei suuda ennast ja oma mõtteid kontrollida. Mõtlen mingise asja välja ja siis hakkan teda kohe sellega ründama, selle asemel, et normaalselt rääkida.
Ma ei saa iseendast aru, ühel hetkel olen ma südamest õnnelik. Usun ja tunnen, et ta minust hoolib, aga järgmisel hetkel tuleb mu pähe mõni mõttevälgatus, mis kõik selle õnnetunde ära nullib. Siis ma hakkan norima ja lõpuks oleme me kohutavalt tülis omavahel. Oma armukadesuse hoogudel läheb mul sõna otseses mõttes silme eest mustaks, süda läheb pahaks ja ma füüsiliselt lausa värisen. Vihast olen võimeline ükskõik milleks sel hetkel. See pole ju normaalne. Normaalne on see, kui mõlemad saavad suhelda ka teiste inimestga jne. Mina aga püüan oma noormeest panna klaaskappi, mis on väga vale.
Tahan teada, miks ma selline olen? Mis on selle kohutava armukadeudse taga ja kuidas ma sellest üle saaks olla? Kuidas ma saaksin oma mõtteid kontrollida, ja seda nö ülemõtlemist vältida? Soovitus, et me üksteisega räägiks, usaldaks jne, ei toimi, kuna me ei jõua enam rääkida. Lahendus on muidugi lahku minna, kuid see ei lahenda mu probleemi. Tuleb mu ellu järgmine inimene ja ma olen samasugune. Või on lahendus, et ma jäängi terveks eluks üksi? Mu noormees ei taha lahku minna, talle teeb haiget see mõte, ta siiski loodab, et ma saan sellest üle ja meie suhe toimiks. Kui mul mu hoogusid pole, on meil väga hea koos olla, kõik on nii hea, kui ühe suhte juures olla saab. Kuid asja rikun mina, kui lihtsalt tüli hakkan norima. Ta tegi meie viiamse tüli ajal ettepaneku olla ütleme kuu aega füüsiliselt lahus, teha paus, et ma endas selgusele jõuaks. Kuid mina ei usu sellesse, mul on midagi muud vaja, mis aitaks. Mainin veel seda, et ma pole oma elus mingilgi määral petta saanud ja ka mu praegune noormees pole mulle tegelikult armukadeduseks põhjust kunagi andnud.
Tuli pikk kiri ja sisult üsna puberteediealik, kuid usun, et selliste probleemidega inimesi täiskasvanute hulgas on veelgi. Lähim näide on mu ema. Ma loodan, et on mingidki viisid, mis aitaks sellest üle saada ja ma suudaks ennast kontrollida, sest usume mõlemad, et meie suhe võiks olla väga õnnelik, kui neid laest võetud probleeme poleks.
|
