Üle kolme aasta tagasi oli mul abielulahutus, sest ma ei suutnud kannatada vaimset terrorit oma abikaasa poolt, kes ei lubanud mul isegi tööl käia, põhjendades keeldu sellega, et ma polevat oma lapsega piisavalt koos. Ometi käis laps siis lasteaias ja ma sain oma tööaega vastavalt planeerida. Lisaks oli tal kombeks tülitseda lapse nähes. Pakkisin asjad ja läksin oma elu elama. Mul tekkis suhe endast noorema mehega, kes peagi lahkus, sest ma söövat tal hinge seest - mulle ei meeldinud ta pidev joomine ja hiljem sain teada, et ta oli mulle pidevalt valetanud. Olles täielikus emotsionaalses kriisis otsisin abi lapse isalt, kuid lõpuks pidin ikagi jätkama oma eluga. Tahtsin kolida odavamasse korterisse koos lapsega, kuid lapse isa ei lubanud seda ja võttis lapse enda juurde, sest mul polnud muud valikut kui minna korterisse, kus polnud isegi sooja vett ja last ma sinna kaasa võtta ei tohtinud. Lasin endiseslt dikteerida eks-abikaasal oma elu. Hiljem, kui olin leidnud uue elukaaslase ja hakkasin taas järje peale saama, keeldus eksmees mulle last tagasi andmast ja ütles, et ma olevat ta hüljanud. Ka lastekaitses käies ei saavutanud ma midagi - lapsel olevat parem kohas, kus ta kogu aeg kasvanud on, mitte oma ema juures. Ometi olin ma vahepealse aja jooksul suhelnud oma lapsega nii palju kui vähegi lubati ja ma ei olnud teda hüljanud. Võitsin siiski nii palju, et sain alguses last enda juurde ühe kuu jooksul kaheks nädalaks, hiljem seda aega vähendati eksi poolt, sest tema arvates ei olnud lubadust last nii kauaks minu juurde lasta. Kuna ametlikku paberit pole, siis ei saa ma midagi parata - minu vastas on terve tema suguvõsa ja mul toetavat peret pole.
Praeguse elukaaslasega on mul aastane poeg ja elu hakkab taas kiiva kiskuma. Olen lapsega kodune, tunded mehe vastu on jahtunud ja mees süüdistab mind selle pärast armukese pidamises. Tegelikult muutusin ma frigiidseks juba raseduse alguses, süüdistasin selles hormoone. Nüüd aga olen aru saanud, et ma lihtsalt ei taha oma mehega koos olla. Võib-olla on põhjus ka selles, et olen hakanud aru saama, mis inimesega tegelikult on tegemist. Nimelt solvub ta absoluutselt kõige peale, isegi naljatamisi norida ei tohi. Kui teda tõesti nardes lõõpima juhtun, turritab ta kogu ülejäänud päeva ja räägib, et ütlen talle sitasti. Sama teeb ta ka teiste inimestega, mitte ainult minuga. Samas ütleb ta teiste kohta pidevalt halvasti, räägib neid taga, tekitab oma külajuttudega sõpradele tõsiseid probleeme ja mul on lausa häbi sellise inimesega koos ola, sest pärast tullakse ju mulle kurtma, mida mu mees jälle korda saatis. Lisaks on tal probleeme alkoholiga ja mu lapse isa ei taha vanemat last enam minu juurde lubada, kartes, et laps peab joomist nägema. Olen seda küll vältida püüdnud, aga kuna mu mees sellest aru ei saa, et tegemist mingi probleemiga oleks, hakkan mõtlema lahkuminekule. Usaldust ju nagunii pole - mul olevat kohe kindlasti armuke ja ma nägevat elukaaslases ainult halba jne.
Last ta armastab, aga hoab teda üksinda väga vähe, nii et kodust välja saan harva. Põhjus jälle usaldamatuses. Olen päris sügavas depressioonis, söögiisu pole, nutan, ärritun kergesti jne.
Kuna emapalk peagi lõpeb ja lapsel lasteaiakohta pole, ootab mind ees häving. Ma ei saa ju tööle tagasi minnes last endaga kaasa võtta ja hoidjat pole kusagilt võtta. Seega sõltun oma mehest. Siiski loodan leida kusagilt lapsehoidmise osas abi ja äkki ma saan alustada uuesti otsast peale, seekord ilma elukaaslaseta. Mul on juba kõrini neist elu dikteerivatest diivanikaunistustest, kes arvavad, et tööl käimisega piirduvadki kõik nende kohustused ja kodus ei saa naelagi seina löödud, koristamisest, söögi tegemisest, nõude pesemisest ja isegi puude tuppa toomisest rääkimata.
Olete palju mõelnud oma seniste suhete ja kogemuste peale. Praegu olete aga olukorras, kus olete väga mures oma toimetuleku pärast lähitulevikus: minna tööle, leida lahendus lapsehoiule. Soovite saavutada majanduslikku sõltumatus, et te ei peaks nõustuma kooseluga, millega te rahul ei ole. Kui ma õigesti aru saan, siis teile on oluline jõuda ka selleni, et mõlemal lapsel oleks võimalus suhelda mõlema vanemaga. Hetkel pole teada, milline lahendus on hea ja sobiks kõigile asjaosalistele.
Need on teemad, mis vajaksid selgust ja konkreetseid lahendusi. Kuigi paljud elukorraldust puudutavad asjad ja ka sassis suhted on omavahel seotud, siis kuskilt tuleb ju ikkagi alustada. Näib, et esmalt tuleb leida viis tagada elementaarne elukorralduslik toimetulek. Kui näib, et võtmeküsimus on lapsehoid, et minna tööle, siis võtke see lähiaja eesmärgiks. Kirjutate, et teil pole lähedasi, kes teid toetavad ja aitaksid kasvõi kaasa mõelda. Usun, et vajadusel saab abi pakkuda kohalik omavalitsus, nt sotsiaalosakonna töötajad saaksid aidata leida lahendus lapsehoiule. Samuti võib neist spetsialistidest abi olla selles, et aidata lahendada lahuselavate vanemate erimeelsusi, mis puudutavad lastega kohtumisi, osalemist kasvatamisel, elukoha määramisel, materiaalset vastutust jne.
Saan aru teie kirjast ka nii, et otsite vastust ka sügavamale küsimusele, miks on teie suhted korduvalt viinud ebaõnnestumiseni, ikka ja jälle jõuate pettumiseni. Sellega foorumis kirja teel tegeleda on ilmselt vähetõhus. Tähtis on see, et oleksite teadlik sellest, mida õigeks peate ning seisate oma õiguste ja vajaduste eest. Kui soovite oma kooselu mehega jätkata, siis on hea teada, et soovite seda just teineteise pärast ja usute mõlemad, et teine ka tahab. Kui kooselu on vaid paratamatus, leppimine, kuna majanduslik olukord ei võimalda muud vms. siis see ei loo eeldusi ka suhteprobleeme lahendada. Samuti ei toimi kooselu hästi, kui soovitakse teineteist muuta, ümber kasvatada, võtta liialt vastutust teie eest või surutakse oma vajadusi alla. Heaks suhteks on vastastikune tahe, usaldus ja austus ning seeläbi lähedus.
Kui praegu on jaks päris otsas ja olete sügavalt depressioonis, siis pöörduge kindlasti abi saamiseks näiteks perearsti poole. Soovin teile meelekindlust seista enda eest ja jaksu muuta senist elukorraldust.
