9 kuud tagasi sain saatuse tahtel kokku ühe mehega. Juhtus nii, et sõitsime päris tutvuse alguses koos reisile Euroopasse. See oli väga armas reis. Mõne aja möödudes saime aru, et tunded on vastastikused.Elasime erinevates linnades. Kohtumised toimusid nii tihedalt kui võimalik oli. Kaks kuud hiljem läks mees tööle lähi välisriiki, alguses paariks kuuks. Kohtumised jäid harvemateks.Seda korvasid SMS-id ja suhtlemine interneti läbi. Mees otsustas end seal sisse seada kauemaks. Palju kauemaks. Määramata ajaks. Kohtusime u korra kuu või 1, 5 kuu jooskul. Mind hakkas see väga mõjutama.Seda oli ilmselgelt vähe, just alanud suhte jaoks. Nüüd on mees Eestist eemal olnud 9 kuud. Eestisse ta enne mitut aastat tagasi ei tule. Oleme palju rääkinud, mis meist saab.Tema arvab, et armsamad ei tohiks lahus elada ja et nii ei tule midagi välja. Tema sõnum on olnud kogu aeg-ma tegelen asjaga, aga pole veel välja mõelnud parimat varianti (mul on ka kooliskäiv laps, samuti tuleb ära õppida kohalik keel).Ta on püüdnud ise jõuda mingi hea otsuseni-aga siiani tulemusteta. Meil on olnud ka väikseid tülisid ja oleme mõelnud ka lahkumineku peale. Aga millegipärast ei suuda me seda teostada-meie vahel on kõik olemas (imeline füüsiline ja emotsionaalne lähedus).Kui koos oleme, siis oleme väga õnnelikud.Kui kaugel teineteisest, siis hakkab draama, tavaliselt minu poolt ja rahulolematus. Meie kohta kehtiks nagu reegel, et me lihtsalt peame koos olema.
Tegelikult ei rahulda mind selline visiitsuhe juba mõnda aega.Olen endapoolselt end väljendanud.Samas olen ka olnud väga mõistlik, eriti kannatlikkuse poole pealt. Fakt on see, et mees on minu tunnetes enda jutu järgi rohkem kindel kui enda tunnetes. Et kooselu alustada. Ma ei tee kunagi selliseid otsuseid uisapäisa.Eks elukogemusi on meil mõlemal (läheneme 40le).Aga samas olen nii elades, et ei saa koos olla, õnnetu. Oleme sellest 9st kuust veetnud füüsiliselt koos alla 3 kuu, seega saan aru, et seda pole just palju.Aga mina ei näe teist varianti kuidas teineteist tundma õppida ja koos olla, kui kokku kolida. Mina peaksin siis välismaale kolima. Minu jutu peale, et aga ehk peaksime teineteist vabaks laskma, järsku ei saagi kunagi su tunded olema nii tugevad , et järgmise sammu astud jne., ütleb tema, et ei taha mind jätta ja see tuleb. Sisimas ma ise enam ei usu, arvan, et olen talle hea, armas ja turvaline variant, keda ta siis tööst ülejääval ajal külastab ja mingid tunded tal on, aga et lõplikult siduda, midagi jääb puudu ehk. Temal lapsi pole, minul üks. Kõik minu otsused lähtuvad ka lapsest. Mees on mu südames-muidu oleks ma temal ammu minna lasknud. Kas peaksin eluga edasi minema, olen mehega sel teemal piisavalt rääkinud.Aga midagi ei muutu. Minu ootused on suuremad kui tema. Mõistus ütleb, et mine eluga edasi, samas süda ei jõua järgi, et seda otsust kinnitada.
Teie kirjas on tegelikult olemas kõik vastused. Kui te armastate seda meest, siis soovite temaga agada oma elu - heas ja halvas, nüüd ja tulevikus. Kui olete oma suhtest ja ka asjalikest asjadest rääkinud (kolimine jms), ning suures piires ühel meelel, siis tundub, et ka eeltöö on piisav olnud ning põhilised kokkulepped olemas. Mõistagi - kellelgi pole garantiid, isegi kui kõik tundub ideaalne. Suhte loomine on ikka riskidega seotud.
Mis mõistusesse ja südamesse puutub, siis teen väikese evolutsioonilise viite: inimese aju koosneb kahest osast: emotsionaalne aju (nn vana aju, aju ürgne osa) ja aju nn uus kiht, mida nimetatakse neokorteksiks. Usun küll, et ürginimene poleks ellu jäänud (ja meid ei oleks siin), kui ta oma ürgset aju poleks usaldanud.
Soovin teile julgust ja vaprust tähtsate valikute tegemiseks!
