Tere!
Mu küsimus on pigem teoreetiline, kuid nõustajatel kui igapäevaselt praktikaga tegelevatel asjatundjatel on kindlasti huvitav seisukoht, mida sooviksin kuulda.
Soovitatakse, et pärast pikaaegset lähisuhet (abielu või vaba kooselu), ei tohiks uut suhet enne luua kui vanast emotsionaalselt vabanenud, tervenenud ollakse. Tavaliselt soovitatakse 5 a või pikaajalisema lähisuhte lõppemise järgselt olla üksi vähemalt 6 kuud. Kuidas aga mõjub uuele suhtele see, kui eelmine abielu/vaba kooselu on lõoetatud uue partneri leidmise tõttu? Nt on olukord, kus mees või naine jättis maha oma partneri uue leidmise tõttu, kellega suhe sai alguse samal ajal kui vana suhe veel kestis. too mees või naine kolis kohe uue partneriga kokku kui oli vana juurest välja kolinud. Milline on prognoos sellise suhte õnnelikusele? Selge, et sel juhul ei ole aega toibuda eelmisest suhtest, kuna üksi vahepeal üldse ei olda. Tunnen inimest, kel ei ole 2-3 a suhete vahepeal ühti pausi - ta liigub suhtekriisist kohe uude suhtesse, ilmselt hirmus üksi jääda. Milline on nõustajate kogemus, kas sellised suhted, kus eelmise kooselu ja uue kooselu vahel pole olnud päevagi üksiolemist, reeglina pikaajaliselt kestavad? Või on nii ja naa, olenevalt olukorrast, inimestest? Ilmselt ikka vahepealne üksiolek aitab uue suhte õnnestumisele kaasa, kuna vanu probleeme sinna ei võeta.
Aitäh teile ja päikselist kevadet soovides!
Tõepoolest, paus kahe suhte vahel on asjatundjate poolt väga soovitatud, ennekõike selleks, et oleks aega vana suhe korralikult lõpetada, kõik otsad kokku sõlmida ning teha iseendas nö. inventuur – mis oli suhtes head, mis oli suhtes halba, milline oli minu panus, mida ma sellest õppisin jne. See loob teoreetilise aluse selleks, et uues suhtes samad vead ei korduks. Samas ei anna see garantiid uue suhte õnnestumisele, sest vanad käitumismustrid on väga visad, nad on sügavale juurdunud ning kui nende käivitumist ei märgata, siis vanad vead korduvad. Mõni inimene saab sarnase inventuuriga edukalt hakkama ka otse ühest suhtest teise liikudes. Pausi pidamine annab märku ka sellest, et inimene õpib uut kaaslast põhjalikumalt tundma, kaalub läbi põhjused, miks ta uude suhtesse siseneb. Kui suhe saab alguse hirmust üksijäämise ees, siis on tõenäosus märksa suurem, et partnerid ei sobi omavahel piisavalt hästi, sest üksteise tundmaõppimisega ei ole piisavalt tegeldud. Teades oma põhjuseid ja vajadusi saab sellest ka uuele kaaslasele teada anda ning sellega vältida võimalikke ohtusid varakult.
Faktoreid, millest uue kooselu õnnestumine sõltub on väga mitmeid ning asjade läbimõtlemine kahe suhte vahepeal on vaid üks nendest. Väga oluline on veel suhtlemise kvaliteet üleüldiselt – kui avatud ollakse teineteisele, kuidas raskeid teemasid käsitletakse, kuidas konflikte lahendatakse, kuivõrd hoolitakse iseenda ja partneri heaolust jne. Eriti kõrged nõudmised suhtlemise kvaliteedile esitab olukord, kui mängus on minu lapsed ja sinu lapsed.
Veel võib välja tuua sotsiaalse toetusvõrgustiku olemasolu – kuivõrd uut suhet toetavad on inimesele olulised isikud (vanemad, õed-vennad, sõbrad, kolleegid), kuidas õnnestub lahendada materiaalseid küsimusi. Seega on asjaolusid, millest sõltub uue suhte edukus, väga mitmeid ning tähtsam kui teatud reeglitest kinni pidada on olulisi teemasid teada ning nendega tegeleda.