Olen mehe koos olnud üle kümne aasta. Selle jooksul mitu korda kokku/lahku läinud. Lapsi on meil 2:4,5aastane ja 1,8aastane. Minu jaoks on tõeline suhte allakäik olnud alates laste saamisest. Tunnen, et mees ei ole selline isa ja perekonna pea, nagu ma tahaks enda kõrvale ja temas kui isikus pole toimunud mingit arengut lapsevanemana. Kahjuks on need omadused sellised, mida enne laste saamist ei näe. Nüüdseks tunnen, et ma enam ei taha seda suhet. Ma ei armasta oma meest, ma ei taha temaga seksida, olen seda teinud pikka aega vaid vastumeelselt ja enam ei jaksa. Selle aasta alguses ütlesin mehele, et tahan lahku minna. Läksin lastega ära enda ema juurde. Mees aga arvab, et küll mul see nn. loll tuhin üle läheb ja iga kord kui suhtleme, on nii kuri, et ma ei võta ikka veel mõistust pähe ja ei taha suhet taastada. Ühesõnaga iga suhtlemine lõppeb karjumise ja tüliga. Aga tõesti enam ei taha. Olen mitu aastat rääkinud mis mind õnnetuks teeb, lootnud et mees kuulab ja parandab oma käitumist, kuid nüüd tunnen, et on liiga hilja. Enam ei taha mitte ühegi rakuga.
Mees aga panustab nüüd lastele, et kas ma ikka saan aru millise trauma ma lastele tekitan, kuidas ma rikun oma tujukusega(ehk siis lahkumineku sooviga) ära kolme inimese elu(lapsed+tema). Et tema võtab varsti uue naise, teeb uued lapsed ja meie lastele tal aega ei jää, et nemad on siis edaspidi isast täiesti ilma. Ja üleüldse on lahkuminek talle nii valus, et parem ei näe ta lapsi enam üldse, kui et on nõus ka peale lahkuminekut neile isa olema. Ja seda juttu räägib ka 4,5 aastasele tütrele, et ema tahab, et tema ja vend enam isaga koos ei oleks ja ema tahab endale uut meest ja küsib kas tütar tahab endale uut isa jne. Ühesõnaga minu arvates teeb lapsele olukorra nii raskeks kui saab, ise aga väidab, et laps peab tõde teadma ja tõde ju on, et isegi kui see toimub 10 a. pärast, saab lastel kunagi uus isa olema. Kui ma üritan teda keelitada lapsega nii rääkimast, siis käratab, et sinuga ma praegu ei räägi, mine minema. Laste osas on üldse nii, et kui on head lapsed, siis on meie lapsed ja kui pole nii head lapsed, siis on nii, et "vaata mis su laps teeb.".
Kokkuvõttes on olukord niigi raske ja mulle tundub, et haiget saanud mees teeb seda laste jaoks veelgi raskemaks. Mees tahab leppida, ühel päeva meelitab heade sõnadega, järgmine hetk vihastab ja ütleb kõige koledamaid asju( a la lapsele minu kohta: kas sa arvad, et see on õige, et see kuradi frigo sind teise kohta elama veab ilma sinult nõu küsimata). Selline ebastabiilne suhtlusviis on ka üks suuri tegureid, mis mind tema juurest on nii kaugele ajanud ja tunded kaotanud..
Kas on minul kuidagi võimalik vanema lapse närve säästa? Nii kahju tast, lahkuminek niigi raske...
Kui otsustanud, et soovite oma kooselu lõpetada, siis lõpetage see. See kõlab kuidagi liialt lihtsalt, kuid ilmne on, et kui te olete oma mehele üsna mitmel moel püüdnud öelda, et ei soovi enam koos temaga jätkata, kuid see sõnum pole siiski kohale jõudnud, siis võiks mõelda, mis teeb teie EI jõuetuks. Kui keegi ütleb EI, aga see pole mõjus, siis midagi on selles EI-s seesugust, mis kõlab pigem „võib-olla...“ või „ma ei tea...“
Kui abikaasa keeldub teid kuulda võtmast, siis ei ole teie EI seni siiski olnud 100% kindel.
Loomulikult – suhet ongi keerukas lõpetada, eriti kui on lapsed. Ikka tekib kõhklusi ja mõtteid, et lastele on äkki parem, kui isa-ema kasvõi nende pärast kokku jääksid. Vaid lapsed ei hoia aga sisulist paarisuhet alles, selleks on vaja kummagi soovi läheduseks, kummagi tahet võtta vastutust suhte eest. Kas võib olla, et teil on siiski kahtlusi, kas suhe on sisuliselt läbi või oleks seda mingi valemiga veel võimalik päästa? Kindlasti mõjutab teid viimases suunas mõtlema iga tähelepanek, mil märkate meest laste või teiega normaalsel-sõbralikul moel toimetamas.
Suhtekriisi puhul on alati küsimus, kas veel on võimalik lähedust taastada. Kui te siiski kaldute mõtlema, et kui vaid saaks selle suhte lõpetada, siis ilmselt pole enam varianti koos edasi minna. Mõneti tundub, et nii mõtletegi, samas on suhe siiski lõpetamata. Kas olete saanud abikaasaga ausalt oma mõtete ja tunnete üle rääkida, olete neid omavahel jaganud? Ehk peaks kaaluma neutraalse vahendaja appikutsumist, et saaksite need asjad selgeks teha, leppida kokku laste osas ja seejärel kumbki oma teed minna?
Teie lapsed tunnevad kõiki neid tundeid, mida tunnevad nende vanemad. Mida rahulikum ja rõõmsam olete teie, seda rahulikumad ja rõõmsamad on teie lapsed. Ja vastupidi, kui olete hädas, segaduses, tunnete end ahistatuna, manipuleerituna, siis paratamatult tunnevad seda kõike ka teie lapsed. Seega on teie kindel EI (kui tõesti olete nii otsustanud) ja selgus hädavajalik mitte vaid teile, vaid ka teie lastele. Lastele on lahutusega kaasnevate muutuste üleelamine kindlasti raske ja pingutav, kuid praegune olukord, kui see pikalt jätkub, on veelgi traumaatilisem.
Mis manipulatsiooni puutub, siis siin on oluline mitte lasta end provotseerida, püüda jääda rahulikuks ja mehele selgesti (minakeeles ja hinnanguvabalt) öelda, mida teie tema käitumisega seoses tunnete, millised olukorrad on teie jaoks eriti pahameelt ja ärritust tekitavad, milline on nende konkreetne mõju teile. Kahjuks ei saa keegi kellegi käitumist muuta. Saate vaid mehele öelda, mis teile ei sobi ja miks ning ehk ka selle, mismoodi te tahaksite, et asi oleks.
Kui teine ka pärast teie järjekindlat selgitust oma käitumist ei muuda, ongi käes konfliktiolukord, mida rahulikult lahendada saab ainult teineteise vajadusi ära kuulates, lahendusi pakkudes ja seejärel otsust tehes. Kui suhted on pingelised, on neis olukorras konfliktil kahjuks kombeks paisuda.
Suhte lõpetamine on ikka valus ja ebamugav, kõigile osapooltele kannatusi valmistav, ka see võib olla põhjuseks, miks millegi lõpetamist aina edasi lükatakse. Lähisuhet ei ole võimalik lõpetada nii, et valu üldse ei kaasneks. Praeguse kirjelduse järgi tundub, et pikendate enda ja laste kannatusi, ehk teeks lõplik otsus kõigile head. Kui soovite aga suhet siiski enne selle lõpetamist uurida (äkki on ressurssi?), soovitan pöörduda nõustamisse.
