Minul siis selline lugu:
olen oma elukaaslasega koos olnud ja elanud natuke üle 2 aasta. Hetkel ootan 8 nädalat meie ühist last (esimest last ootama jäädes tegin elukaaslase soovil ja enda tegeliku tahte vastaselt aborti). Elukaaslasel on varasemast suhtest 8 aastane lapse, kes koolivaheaegadel, suvel (vahest 3-4 nädalat järjest) ja nädalavahetustel meiega on.
Ühest küljest saan elukaaslasest aru, et kui laps on meiega, siis ostetakse ja lubatakse tal teha midaiganes - issi näeb ju last harva... Ja selle kõige kõrval kirjeldatakse mind kui kurja võõrasema, kes lapsest ei hooli.
Mõned näited meie elust:
1. "kuri võõrasema" käsib lapsel süüa tervislikku toitu. Laps räägib, et emme ostab poest ainult valmistoitu ja kui laps meiega on, siis käsin tal süüa tervislikult (nii nagu ise oleme harjunud). Arvan, et kasvavale organismile on vaja igasuguseid vitamiine ja muid kasulikke aineid, mida poodide soojalettide toitudest kohe kindlasti ei saa (sealt saab hunnikuga rasvu ja muid kahjulikke aineid).
2. kui meie peres on harjutud, et laual on ka puuviljad (õunad, banaanid, pirnid), siis lapse saabudes on tund-kaks ja need kõik on otsas. Ja kui ma julgen keelata, siis olen jälle mina paha, et kas laps ei tohi isegi puuvilja süüa? Või äkki pingutangi üle??
3. laps on suht-koht (mina ütleks lausa) hüperaktiivne - ei suuda minut aega ka paigal püsida - käib ja küsid ja tüütab ja niheleb jne. Pidime minema ujuma ja kella 12ks päeval oli laps suutnud üle 100 korra (ilma liialdamata kusjuures) küsida millal ja kas me ikka lähme ja miks me juba ei lähe jne. Olen oma elus palju erinevate lastega kokku puutunud, aga sellist last ei ole mina veel näinud. Ja kui talle midagi öelda, ilusti seletad ära, et kui õues natuke soojemaks läheb, siis lähme ujuma, siis ta nagu lihtsalt ei kuule sind ja 5 min pärast küsib jälle KAS me lähme ujuma...
(laps on praegu meiega koos olnud vähem kui 24 tundi ja need näited kõik sellest korrast, kusjuures neid võiks veel siia paar tk kirjutada).
4. selline asi ka, et kui laps meiega on, siis on iga kord ei tea mis riideid (selle talve jooksul 4 jopet + veel muid riideid) ja mänguasju (iga nädal!!! - issi ütles mulle selle peale, et need lasped, kes issidega koos elavad saavadki nii tihti mänguasju....) vaja osta, sest emme kasutab issi toetust (ei ole just väike summa) lapsele oma küünte ja juuste eest hoolitsemiseks...
Ja kui ma julgen lapsele öelda, et kui sa enam ei joonista (hakkas telekat vaatama), siis palun korja oma joonistamisvahendit kokku või kui laps mulle nägusid teeb ja ta oma tuppa saadan (ma ei laseks ka oma lapsel omale nägusid teha), siis küsib elukaaslane mult, et kas sa tõesti nii palju vihkad teda?
Nagu juba mainisin, siis laps pole meie juures olnud isegi 24h ja juba oleme me totaalselt elukaaslasega tülli pööranud. Ja nii on enamus kordi. Olen üritanud, et ma ei tee sellest kõigest välja, ma ei riidle ja las tegeleb ise oma lapsega (keelab, lubab jne ja mina olen ainult koka ja koristaja rollis), aga nii ma ka ei saa. See tähendaks et ma oleks täiesti vait (kasvõi nädal aega järjest) ja siis heidetaks mulle seda teistmoodi ette...
Samas, aegajalt kui lapsega kahekesi oleme, siis võime väga hästi läbi saada. Kui enne muidugi ei ole tülli läinud, sest sellised tülid viivad mul pikaks ajaks suhtlemise ja naeratamise tuju ära.
Mida ma tegema peaksin, et nii elukaaslase kui ka tema laspega paremini läbi saada? Olen mõelnud ( mingi hetk teen selle ka kindlasti teoks) ka päris nõustaja peale, aga olen üritanud siiani ikka kuidagi toime tulla.
Nüüd kui on tulemas ka meie ühine laps, siis peaksin olema ju rahulik ja õnnelik jne, ja tülisid vältima...
Ette tänades, kes viitsis lugeda ja nõu anda. Loodan, et saame sellest kõigest üle...
Te kirjutate, et tahaksite teada, mida peaksite tegema, et oma elukaaslase ja tema lapsega paremini läbi saada. Kogete palju rahulolematust ja ütlete, et pöörate mehega totaalselt tülli, kui tema laps teie juurde tuleb. Olete mõelnud ka nõustaja poole pöördumisest, mida ma ka igati toetan. Olete lapseootel ja muretsete, et peaksite olema rõõmus ja rahulik ning tülisid vältima. Ütlen, et last oodates väärite te eriti palju toetust, et te ei peaks tundeid alla suruma. On hea, kui saate lubada endal kõiki tundeid tunda, siis saab energia liikuda. Võite otsida inimese (psühholoog või pereterapeut), kellega saaksite rääkida ja koos otsida võimalusi, kuidas erinevatesse olukordadesse suhtuda või kuidas muutusi elukorralduses teha.
Rahulolematust tekitavad alati ootused. Oma ootused võib aga teadlikult läbi mõelda ja uuesti otsustada, kas kõik ootused on teie jaoks tegelikult põhjendatud ning olulised. Me kanname alateadlikult kaasas ootusi, mis oleme imanud endasse oma vanematelt või meediast, kuid mida me võib-olla teadlikult võttes nii tähtsaks ei peagi.
Tänapäeval on kärgpered (sinu, minu ja meie lapsed) aina tavalisem nähtus. Nagu igal asjal, on ka kärgperel omad plussid ja miinused. On tore, et inimesed julgevad ja saavad teha uusi valikuid ning loovad uue pere olles üldjuhul targemad ja kogenumad. Teiselt poolt muutub kogu suhete süsteem keerulisemaks. Kui paarisuhtes on sündinud laps, siis sellele paarile jääb vastutus olla lapsevanemad ka siis, kui paarisuhe otsustatakse lõpetada. Luues uue pere tasub arvestada, et eelmine pere on teatud määral alati kaasas, seda fakti ei saa muuta olematuks.
Teie kirja lugedes tekkis mul tunne, et keeruliseks teeb teie suhted see, et mitmed erinevad ja olulised aspektid on justkui üheks tunnete puntraks muutunud. Võite enda jaoks püüda lahti harutada, mis on tegelikult kellegi vastutus ja millised on kellegi vajadused. Pakun omalt poolt mõned pidepunktid.
Teil on oma elukaaslasega paarisuhe, mis on ainult teie kahe vahel ning teie vastutate võrdselt selle eest. Kui teie lähete tülli, siis on see teie vastutada ning keegi kolmas ei saa olla süüdi. Laps oma energiaga võib tuua pinnale selle, mis vajab teie suhtes tervenemist, kuid ta ei ole kindlasti põhjus.
Teie elukaaslane on selle lapse isa ning vastutab tema vajaduste rahuldamise eest. Teie võite toetada oma meest selles, kuid see ei ole teie vastutada. Lapsel on õigus käia oma isa juures ja väljendada oma soove, vajadusi ja pingeid. Soovide täitmise osas ei ole õigeid ja valesid vastuseid – see on väärtuste küsimus. Kui teid häirib see, kuidas mees oma lapse soove täidab ja kuidas vajadusi rahuldab, siis järelikult on teil mehega väärtuskonflikt ning seda te saate omavahel avatult ja aktsepteerivalt rääkides lahendada.
Teie elukaaslasel on lapse emaga lapsevanemate suhe ja selles jagavad nemad vastutus. Kuidas ja kui palju keegi raha annab või millele kulutab, on nende omavaheline asi jagada. Teie ei saa nende suhtesse sekkuda, kuid te võite oma mehega rääkida sellest, kui miski teie suhet puudutab.
Iga inimese oma vastutus on oma vajaduste eest hoolitsemine. Kui teie näiteks vajate, et mõned puuviljad jääksid teie jaoks vaagnale, et hiljem süüa, siis te saate enda vajadusi selgelt väljendada. Kooselus on inimestel tihti erinevad vajadused ning siis saab otsida avatud vestluse käigus erinevaid lahendusi, mille puhul mõlema poole vajadused oleksid võimalikult palju rahuldatud.
Kuna te kirjutasite kirja algul, et tegite vastumeelselt ja mehe soovil aborti, siis soovitan mõelda, kui palju see teie suhet täna mõjutab. Kas olete vihane? Pettunud? Kurb? Praegune rasedus võib tuua ka need tunded jälle pinnale. Kas on midagi, mis teil on oma mehele seoses abordiga veel väljendamata. Väljendamata teemad võivad hakata läbi teiste teemade välja pressima. Väljendamata valu kipub kasvama. Väljendatud valul on võimalus muutuda ja tasapisi lahtuda.
Kõiki neid piire erinevate suhete ja vastutuste vahel ei ole lihtne tõmmata, kuid see võib muuta suhted selgemaks ja ootused väiksemaks. Taani pereterapeut Jesper Juul on kirjutanud hea raamatu „Ei ütlemise kunst“. Samuti võite lugeda ka tema teist raamatut „Sinu tark laps“, milles on juttu muuhulgas ka vastutusest. Nendes raamatutes on ka näiteid, kuidas lapsega suhelda, nii et lapse vajadused oleksid rahuldatud ja ise ka ei peaks tundma end ei ohvri ega kurjana.
Soovin teile selgust ja turvalist tunnete tundmist. Tundeid on tegelikult turvaline kogeda! Tunded tulevad meie mõtetest ja mõtteid on võimalik õnneks muuta!
Kui jäi mõni mõte siit kirjast arusaamatuks või mõni oluline küsimus veel õhku, siis võite teada anda ja püüan vastata.
