Tere,
miks teeb haiget see, kui mees kellega on minul kaks last saab enda uue elukaaslasega lapse? Kas on tõesti asi selles, et minu jaoks nn. ei ole asi läbi saanud. Möödas on üle pooleteise aasta ( meie lahkuminekust, kui olin teise lapse ootel veel). Nüüdseks ise tunnen end olulisest suurepärasemalt kui näiteks siis kui oli möödas ainult pool aastat.
Kui siis oli " minule teatamine"( see lause oli selline, "KaruKati" saab lapse) jäin üsna ükskõikseks ja vastasin lihtsalt - ahahh. Mees mulle kohe, et kas sa siis tead ja kust sa tead? Aga edasi kuidagi halvasti tunnen end, armukadedus või miski mis häirib. Tahaks nutta, kuid miks?
Mida saan enda jaoks teha, et ei oleks kurb ja õnnetu. Kui tunnen, et tahan nutta... siis justkui nutaks taga midagi .... ei saagi aru. Kui kellegile tahaks kohe "kurta", et hakkaks parem, siis jälle justkui nutan taga meest ja kadunud suhet, kunagisi unistusi.
Mulle näib, et olete juba päris palju tööd teinud iseendaga. Samas kordan üle öeldud mõtet, et 1,5 aastat ei ole pikk aeg. Lahkuminek tekitab sügavad haavad, mis ei parane üleöö. Kui lahkuminekuga on seotud lapsed on seda raskem. Meeleolu üles ja alla käimine käib selle olukorra juurde.
Kindlasti on abi sellest, kui püstitate oma elus uued eesmärgid ja unistused. Vana suhe on läinud rong, nüüd tuleb astuda uuele rongile ja sõita uude peatusesse. Eesmärke saab püstitada lastest ja iseendast lähtuvalt. Juhul, kui olete praegu kodune on ühel hetkel abi ka tööle minemisest.
Kokkuvõttes võtab uue eluga harjumine ja selle ümberkorraldamine aega. Ühel hetkel teeb aeg oma töö. Palju on abi enda tühjaks rääkimisest, kas siis psühholoogile või mõnele heale sõbrale.
