Tere! Olen olnud oma mehega koos 16 aastat,sellest abielus 12,meil on kaks tütart 12 ja 4.Mehega kohtusime väga noores eas,mina olin 15 ja tema 16,sellest ajast siis oleme ka koos.Nüüd aga on tekkinud selline olukord,et ma enam ei tea mida tahan Olen lugenud palju foorumeid,et kas on võimalik,et armastus tuleb tagasi,aga eks inimesed on ju erinevad ja otsustada ma siiski pole suutnud.Lugu siis täpsemalt selline - kui olin noor,vanus võis olla umbes 6,siis minu kasuisa hakkas mind ära kasutama ja tegi seda siis niikaua kuni tuli minu praegune abikaasa minu ellu.Emale ma sellest kunagi rääkinud pole,tema ju armastas teda ja ma ei tahtnud emale haiget teha.Nüüd õnneks see mees ei kuulu enam meie perekonda,jumalale tänu,sest muidu lapsi ma ei usaldaks iial ema juurde korrakski hoida anda.Oma mehele ma sellest ka ei olnud siiani rääkinud,tema sai teada sellest alles 2010 suvel,tean see oli viga,sest eks voodis oli palju asju mis mind häiris.Alguses oli suguelu temaga väga 5+ aga peale laste sündi on see läinud aina kehvemaks ja kehvemaks minu jaoks.Tema annab endast kõik ja püüab,aga mina,ma ei tunne tema vastu midagi voodis juba aastaid.Ma teen selle asja ära,sest pean seda oma kohuseks,aga nüüd ei suuda enam sedagi ma ei suuda seda vb sellepärast,et minu ellu tekkis uus mees,üldjuhul loen foorumitest kuidas mehed petavad naisi,aga kahjuks olen mina see üks naine kes pettis(petab) oma meest.Teise mehe suhtes ma aga ka 100 protsenti kindel pole,et temaga tahaksin järgmise eluetapi koos veeta,kuigi ta tundub mulle just selline mees,keda olen oma ellu unistanud(ühiseid ettevõtmisi,hellust,ilusad sõnad jne jne).selle teise mehega aga tundub voodielu supper,nii nagu oma mehegagi algusaastatel.Tean,et see kõik võib ka muutuda samasuguseks nagu oma mehega on nüüd,tunnen,et nüüd aina rohkem ja rohkem häirib mind minu minevik oma mehega voodis olles,aga teisega mitte,miks see küll nii on?Mees on mul teisest mehest teadlik,tema püüab olla mõistev,tal on endal olnud elus palju silmarööme minu kõrvalt,olen neist kõigist ka teadlik olnud ja andestanud(naine ju andestab aga ei unusta).Mingi hetk hakkasin tundma,et ma ei teagi mida ma tunnen,et kas armastan veel oma meest või ei.Ja nüüd ongi pea täiseti sassis,sest uus suhe on ju hea ja armas,vana aga rutiinne ja igav.Oma mees mul täielik töönarkomaan ja väidab,et teeb kõike pere nimel,usun seda,aga siiski 100 eurost loobuda,et korrax perega randa minna ja teha üks piknik,seda ta ei ole suutnud!Vanemal tüdrukul tuli koolist koju kiri,et kus tehti uurimus,et mida pered teevad koos vabal ajal,andsin selle mehele ja ütlesin,et kirjuta ise,sest minule ei meenunud muud kui selle 12 aasta jooksul aint korra koos kalal käimine,ega temagi ei suutnud midagi sinna kirjutada,sest midagi ei olnudki kirjutada.Nüüd aga olen valiku ees,et kas tahan jätkata temaga koos või lahkun siit majast (ostsime hiljuti omale just maja).Praeguse seisuga on nii,et tema laseb mul elada majas niikaua kui mina suudan teha otsuse,et kas jätkan temaga või ei,selleks ajaks kolib ta aga ise mujale elama.Oleme suhelnud sellel minu tunnete teemal juba paar kuud ja arvasime,et äkki mul on vaja oma aega,et mõelda ja tunda,et kas igatsen teda taga kui teda pole jne jne.Nüüd aga kui ta veel ära kolinud pole,on mul tohutu valu ja piin südames,sest kardan,et teen vea.Suvel olime ka lahku minemas,just sellepärast,et minul ei olnud oma aega,oli aint tema ja tema töö ja tema söbrad.Siis aga otsustasin,et jääme ikkagi kokku,ma ei tea mul oli hirm jääda üxi ja muidugi tohutu suur harjumus,sest 17 aastat teeb ikka oma töö.Nüüd aga kahetsen,et kokku jäime,samas kardan nüüd uuesti lahku minna,sest ega tagasiteed ju ei pruugi olla,eks sellise asjaga ju hävitan mehe tundeid samamoodi.Ärkan hommikuti ja mõtlen,et mis mul oma mehega koos elades viga oleks,maja ,lapsed kes väga armastavad oma isa,raha puudust ei ole tundnud jne jne,aga mida rohkem õhtupoole,seda rohkem mõtted muutuvad ja eks ikka mõte läheb ka teisele mehele,et kuidas temaga koos oleks.Kas mehe väljakolimine praegu võib olla viga? Või peaks ma ikkagi proovima veel ja veel temaga suhet prandada,sest ma ei tea ju kas armastan teda,voodielu muidugi ei saa vist kunagi korda,seda jään ikkagi tegema vaid kohustusest ja seegi paneb mind mõtlema,et olen praegu 31,et kas järgnevad 20-30 aastat pean veel seksima vastumeelselt.ma isegi ei tea mis abi ma siit foorumist loodan saada,sest eks ise olen süüdi,et lasin elul allamäge minna ,aga siiski iga lause mis keegi arvab,võib mul aidata otsustada ja mitte hakata oma otuseid kahetsema.
Te ütlete, et ei teagi täpselt, millist abi loodate siit saada ja et olete ise süüdi, et elul allamäge minna lasite. Mina usun, et iga inimene annab endast parima, mida ta jaksab ja oskab. Elu pakub kogemusi ja õppetunde, mille kaudu inimesed õpivad ennast ja maailma jälle paremini ja uue nurga pealt tundma. Tahaksite tunda mingit selgust, et teha otsuseid ja neid mitte kahetseda. Iga otsus toob tavaliselt kaasa nii meeldivaid kui ebameeldivaid mõjusid. Me ei tea kunagi täielikult ette, mida üks või teine otsus kaasa toob. Selleks, et tunnetada otsuse õigsust oma südames, on hea oma emotsioonidest ja mõtetest võimalikult palju rääkida . Vahel, kui me ei leia inimest, kes meid tõesti kuulaks, hakkavad ühed ja samad mõtted peas keerlema ning me ei tunneta oma sisetunnet nii hästi.
Lugedes teie kirja tekkis mul mõte, et võimalik, et hetkel on teil mitu erinevat kriisi või protsessi korraga üles kerkinud. Esiteks, ütlete, et lapsepõlve ärakasutamine kasuisa poolt tuleb järjest rohkem meelde. Tihti võib olla nii, et kui lapsena on toimunud ärakasutamist, millega laps ei ole võimeline emotsionaalselt toime tulema, siis paneb psüühika need emotsioonid ja mälestused aastateks kuhugi nö luku taha. Kui inimene küpseb ja tema psüühika on valmis nende teemadega tegelema, siis võivad need emotsioonid ja mälestused hakata pinnale tõusma. Ka selline protsess võib tekitada palju segaseid tundeid. Nende tunnete ja mälestustega töötamiseks soovitan mõne pereterapeudi poole pöörduda. http://www.pereterapeudid.ee/
Teiseks, võib-olla olete isiksuslikus mõttes jõudnud oma elus kohta, kus tekib soov midagi muuta, lasta millelgi uuel ilmneda jne. Võib-olla ei ole kogu segadus tingitud teie abielust. Ütlete, et hommikuti mõtlete, et polegi sellel elul nagu väga viga, kuna mitmed olulised asjad on hästi. Päeva peale hakkab rahulolematus oma aina rohke pinnale tõusma ning tekib igatsus millegi uue järele.
Inimesed arenevad ja muutuvad aja jooksul pidevalt. Seetõttu on loomulik, et tekivad kriisid – „vanal viisil enam ei taha ja uut veel ei oska/ei julge“. Inimene kogeb kriise lapsest peale. Kõigile on teada 2-3 aastase lapse kriis – ta ei taha enam olla hoolitsetav beebi, vaid tahab olla ise toimetav väike inimene. Väikesemaid kriise on ka vahepeal, kuid järgmine suurem kriis on teismeiga – areng on jõudnud sinnamaani, kus laps ei tunne end enam väikese lapsena, kuid päris iseseisev ka ei oska veel olla. Taolisi kriise tuleb erinevates vormides ette veel mitmeid ja mitmeid kordi elu jooksul. Kriiside ajal on alati palju segadust ja erinevaid tundeid. On viha, mis aitab vana ja ebavajalikku lõhkuda; on kurbus, sest valus on loobuda sellest, mis on olnud kallis; on häbi, sest ei tea kas see uus (olemise/käitumise viis) võetakse teiste poolt vastu; süü, sest muutused võivad teistele haiget teha; võib ka olla rõõm, sest justkui midagi uut, põnevat ja erutavat on ootamas.
Te ütlesite, et suvel oli lahkumineku põhjus see, et teil ei olnud oma aega ja olid ainult mehe sõbrad ja mehe töö. Võimalik, et teil on isiksusliku kriis moment, kus on tugev tung leida iseenda uusi külgi ja võimeid. Selline kriis võib tulla suure rahulolematusega ja kuna olete koos mehega, siis võib kanduda see rahulolematus abielule üle.
Lisaks on muidugi 17 aastat suhet selline aeg, kus harjumus ja rutiin on suureks muutunud ning elevust ja energiat hetkel vähe. Võimalik, et sellesse suhtesse ei õnnestu uut energiat tekitada. Kuid kui te arvestate ja toetate teineteise isiksuslikku arengut ja muutust, siis võib juhtuda, et muutute teineteise jaoks kui uuteks partneriteks. Selliseid lugusid ju juhtub
Soovin, et leiaksite piisavalt toetust, et oma sisetunnet ära tunda!
Soovitan otsida endale toetust näiteks mõnelt pereterapeudilt või lugeda inspireerivaid raamatuid isiklikust kasvust ja suhetest (Viktoria Saat „Suhte alkeemia“).
Olen lugenud palju foorumeid,et kas on võimalik,et armastus tuleb tagasi,aga eks inimesed on ju erinevad ja otsustada ma siiski pole suutnud.Lugu siis täpsemalt selline - kui olin noor,vanus võis olla umbes 6,siis minu kasuisa hakkas mind ära kasutama ja tegi seda siis niikaua kuni tuli minu praegune abikaasa minu ellu.Emale ma sellest kunagi rääkinud pole,tema ju armastas teda ja ma ei tahtnud emale haiget teha.Nüüd õnneks see mees ei kuulu enam meie perekonda,jumalale tänu,sest muidu lapsi ma ei usaldaks iial ema juurde korrakski hoida anda.Oma mehele ma sellest ka ei olnud siiani rääkinud,tema sai teada sellest alles 2010 suvel,tean see oli viga,sest eks voodis oli palju asju mis mind häiris.Alguses oli suguelu temaga väga 5+ aga peale laste sündi on see läinud aina kehvemaks ja kehvemaks minu jaoks.Tema annab endast kõik ja püüab,aga mina,ma ei tunne tema vastu midagi voodis juba aastaid.Ma teen selle asja ära,sest pean seda oma kohuseks,aga nüüd ei suuda enam sedagi 