minu 6 a poeg ei taha enam lasteaias käia kuna seal peab löuna ajal magama.hommikul ta joriseb ja joriseb et tema tahab löunast koju(aga ma ei saa teda vötta kuna lähen ise alles löunaks tööle aga osa lapsi kelllel on ema kodune lähevad löunast koju,samuti ta käsutab mind.too seda ,,tee kuidas ma pean talle seda selgeks tegema?)seda, tule siia,.ma olen vist ise ta ära hellitanud ja ta on mulle lihtsalt pähe istunud.tema syndis mul rasedustoksikoosiga,10 min elustati teda,kardeti ajukahjustust aga jumal tänatud seda polnud.aga kui mina rasedaks jäin siis ytles mees kellega mul laps on et lähed teed aborti,et tema seda last ei taha.kui ma rase olin siis suri minu ema jne.. ma olen selle pärast oma last niimoodi hellitanud ja tema arvab,et mina pean kogu aeg jooksma kui tema seda tahab.kuidas m saaks teda rohkem söna kuulama ja mitte mind niimoodi kamandama sest ma olen täiesti väsinud sellest.
Lugedes kirjeldusi, mis teile suhetes lapsega muret teevad, saan aru nii, et probleem on teil – mitte lapsel. Seega on kõige kohasem käitumise valik kehtestamine, mis võib osutuda keeruliseks seepärast, et see käitumisviis on teile harjumatu, või ka oskamatuse tõttu. Lisan veidi teadmisi.
Muidugi võib vahel tunduda, et keerulises olukorras on kõige lihtsam käega lüüa, pealegi kui lapse sünd nii suurte läbielamistega seotud. Siiski on hea teada, et kõige lubamine lapsele riivab tegelikkuses kummagi osapoole väärikust ning ei too kaasa häid lahendusi. Pinged pigem kuhjuvad, suhted halvenevad, usaldus kaob. Olete juba lapse peale päris pahane ja väsinud. See pole hea olukord kummalegi.
Ei ole vaja joosta lapse järele, eiole vaja alluda kamandamisele. Selle asemel öelge talle selges minakeeles, miks te midagi teha ei saa, mis põhjusel teile mingi käitumine ei sobi. Näidake lapsele, kus on teie piirid. Pikapeale hakkab laps teie piiridest lugu pidama, kuid teie peate oleme järjekindel nende näitamisel. Piiride tõmbamiseks on hea kasutada kehtestavat minasõnumit.
Kehtestava sõnumi eripära on, et see jätab ruumi ka lapsele, tema arvamusele ja tunnetele. „Sinu käitumine mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata“ – ütleb see sõnum.
Teie kehtestav sõnum annab lapsele selge teate selle kohta, mis teile tema käitumises või jutus meeldis-ei meeldinud, sobis-ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st või jaa-st. Kehtestava sõnumi puhul on väga oluline olla ehe: rääkida sellest, mida te tõesti mõtlete ja tunnete. Samal moel nagu ehtne olek ja ausus sõnumi mõju suurendavad, vähendab seda iga ebakõla. Kui te ise ei usu, mida räägite, siis laps ei usus seda mingil juhul. Laps on tundlik ja loeb teie sisemist sõnumit, mitte pelgalt sõnu.
On ka olukordi, kus kehtestamine ei aita, sest laps ei ole nõus oma käitumist muutma. Sel juhul võib tegu olla konfliktolukorraga, mille lahendamiseks on vaja konfliktilahendusoskusi, eelkõige oskust läheneda ühisele probleemile mitte lahenduste, vaid vajaduste kaudu.
On väga tähtis seista enda eest. Nii tehes seisate ju ka oma lapse (tulevase) oskuse eest enda eest seista. Nii et tasub proovida, kuigi mõnes mõttes on tegu väljumisega mugavustsoonist. Soovin teile selleks edu. Hea lugemine samal teemal on Jesper Juuli raamat „Ei ütlemise kunst“. See väike valge raamat annab hästi selge sõnumi teile vajalikul teemal.
