Oleme mehega abielus olnud praeguseks 18 aastat. 6 aastat tagasi peale lapse sündi oli meil kriis, kuid siis rääkisime pikalt-laialt oma suhtest, ootustest ja lootustest. Arvasin, et saime asja korda. Ka mees väitis, et see oli väga vajalik vestlus. Siis aga haigestus ja suri ta ema. Tuttav soovitas mehel juba ema haiguse ajal ühe terapeudi poole pöörduda, kes tegeles surma küsimuste ja surmaga leppimisega. See terapeut oli naine.
Mees eemaldus meist: ei rääkinud ("ma ei taha tööprobleeme koju tuua"), ei kuulanud minu muresid ("ära näe tonti seal, kus seda ei ole"), käis sageli 2-päevastel komandeeringutel, õhtuti istus arvuti taga jne. Algul arvasin, et see mingisugune keskeakriis.
Üritasin aasta otsa toetada, mõista, aru saada, kuid siis sai jaks otsa - kaua sa ikka mõistev oled, kui kogu aeg eemale lükatakse. Niimoodi möödus veel 4 aastat. Niipalju taustast.
Aasta tagasi aga otsustasin ohjad uuesti enda kätte võtta. Istusime mehega maha ja rääkisin, mis mulle meie suhtes meeldib, mis mitte. Tõuke selleks andis aga üks nö sensuaalne sms, mida ma mehele saadetuna lugeda sain. Küsisin, kes see naine on, kes sellise sõnumi saatis. Pidi olema lihtsalt üks sõber. Tol hetkel jäin rahule, kuid kahtlus jäi. Kuu aega hiljem nimetas mees seda naist terapeudiks, kelle klient ta on (enne olevat häbi olnud sellest rääkida). Siis veel nädalate pärast tuli välja, et ta on naist kui sõpra aidanud (transpordiga, remondiga) ja paar korda ta kodus nö meestetöid teinud. Nelja kuu pärast sain teada, et tegelikult on ta selle naisega ka paar korda voodis käinud poole aasta jooksul. Ja veel kuu aega hiljem sain teada, et viimane voodiskäik ei olnudki sel ajal, kui mees väitis olevat, vaid märksa hiljem. Ühesõnaga, lisaks sellele teadmisele, et mehel oli kõrvalsuhe, pean ma hakkama saama ka selle teadmisega, et pea 8 kuud ta valetas ja vassis, keerutas ja ilustas. Ja kõike seda ei rääkinud ta mitte vabatahtlikult ja ise.
Aasta tagasi palusin mehel suhtlemine naisega täiesti lõpetada, kuid nüüd detsembris hakkas naine ise jälle endast märku andma - helistas paar korda, saatis jõuludeks jällegi sensuaalse õnnitluse. Seekord palusin mehel mu enda kuuldes naisele helistada ja paluda naisel ühendusevõtmine lõpetada.
Mees tahab kooselu jätkata ja oma parematel päevadel tahan mina ise ka. Kuid mustematel päevadel on mul jõud ja mõistus otsas ning tunded keevad üle pea. Hiljem, paremal päeval, saan täiesti aru, kui tobe see enda üleskeeramine on. Mida ma pean tegema?
Te olete viimase kuue aasta jooksul emotsionaalselt pidevalt haiget saanud, teie vajadus rahuldustpakkuva suhte järele on olnud täitmata ning olete kaotanud usalduse oma mehe vastu. Saan aru, et olete teinud otsuse koos edasi minna. Kuid teie sees ei ole rahu, on palju kaksipidiseid tundeid ning see kurnab nii teid kui takistab suhte arengut.
Kirjutate, et teil on paremad päevad ja mustemad päevad, kui tunded keevad üle pea. Hea olekski alustada nendest tunnetest, mis teie sees on. Ilmselt olete nad alla surunud või kuskile eemale lükanud, et oleks võimalik keskenduda hetkele ning oma suhtele. Paradoksaalne on see, et kuigi see tundub esmapilgul aitavat, siis tegelikult juhib see meid just kõrvale. Tunded on suur ja võimas jõud inimese sees, mis juhib tähelepanu rahuldamata vajadustele. Tunnetega toimetulekuks parim viis on neid aktsepteerida, neid lähemalt uurida, nendega lihtsalt olla. Tunnetele on iseloomulik, et kui neid on nähtud/kuuldud, siis aja jooksul nad muutuvad. Kui te vaatate ja olete oma tunnetega, siis tajuge ka seda, millele tunne viitab, millest on teil vajaka või milline mõttemuster on seal taga. Mida saate ette võtta, et seda endale võimaldada või kas need mõtted vastavad tõele? Näiteks pettumus. Tihti on selle tunde all peidus vajadus tunnustuse järele või vajadus olla märgatud ning tähele pandud. Sügaval peas võib keerelda mõte, et ma ei ole piisavalt hea naine ja abikaasa. Kas see tõesti nii on? Tasub keskenduda hoopis nendele hetkedele, mis tõestavad, et olete hea ja armastusväärne abikaasa ning seda endale ise kinnitada. Tunnete läbitöötamiseks (ja mitte ainult selleks) on mitmeid erinevaid abistavaid tehnikaid N: vabastav hingamine, shindo, qigong, mis aitavad leida ka sisemist tasakaalu üldisemalt.
Kui olete oma tunded läbi töötanud ja teinud otsuse koos edasi minna, siis tuleb teha veel üks väga tähtis ja raske otsus – see on otsus andestada ja usaldada. Meile tundub tihti, et me ei saa inimest usaldada, sest ta teeb seda ja teist, kuid tegelikult on usaldus miski, mis on meie endi sees ja meie kontrolli all. Teised oma tegevusega võivad teha selle meile lihtsamaks või raskemaks, kuid usaldus ise tuleb meie endi seest.
Te olete oma abikaasaga mitmeid tähtsaid vestlusi pidanud – mis suhtes meeldib, mis mitte, millised on kummagi ootused ja vajadused. See on suurepärane, et te saate niimoodi avatult üksteisega rääkida ning neid vestlusi tasub pidada lausa regulaarselt, eriti pärast sellist kriisi nagu teil on olnud. See aitab mõlemal püsida rajal ning tekkima hakkavaid ebakõlasid ennetada toites samas suhet ennast. Soovin teile avastamisrõõmu iseenda kohta ning jätkuvat motivatsiooni suhte arendamiseks.