tere,olen noor neiu harjumaalt.elan koos mehega ja meheemaga.mees ligineb vanuse poolest juba keskeale,kuid meheema võtab oma poega nii,nagu ta oleks 3 aastanei pojakene,sul on kõhuke tühi,oi pojake,sul on saapakesed märjad.Kuidas sellesse suhtuda?ma tunnen end sellistel puhkudel täiesti kõrvalisena.Mees on soomes,lükkab lund katustelt ära.Muidugi on see töö eluohtlik,kuid mida siis teha?Ma ei saa ju olla soomes tema juures ja hoida ta kätt,et ta jumala eest ei kuku?Saatus paneb asjad paika nii või teisiti,selle vastu ei saa keegi.Kuid ikkagi pean ma kuulama seda,et mees teeb eluohtlikku tööd,et mina ei oska midagi teha-ei süüa,ei asju kaasa pakkida,ei üldse mitte midagi,ning siiis veel see jutt,et nähakse und sellest,et midagi juhtub.inimene nagu ise ootab,et midagi juhtuks...mida teha?
Kui olete mehest oluliselt noorem ja elate koos mehe emaga, siis on seesugune muster, mida kirjeldate, omal moel paratamatu. Noor pere (teie ja teie mees) peaks elama eraldi, nii saaksite luua oma perereeglid, teha omad kokkulepped ja keegi ei saaks ennast teie suhtesse segada. Tõsi, alati pole eraldielamine võimalik ja selleks võib olla mitmeid erinevaid põhjusi.
Teie mehel ja emal on oma suhe, teil ja teie mehel oma. Emad tahavad ikka oma lastele parimat, usun küll, et teie ämm teeb kõike seda, mida ta teeb, oma parima äranägemise järgi, kindlasti ei ole ta pahatahtlik. Pealegi on suhted ikka vastastikkused: mehe ema võib ju rääkida mehega kui kolmeaastasega, aga kui mees ei oleks nõus olema kolmeaastane ja käituks täiskasvanud mehe kombel, siis oleks ema ammu selle käitumise järele jätnud. Oma emaga suhteid korrastada saab aga vaid mees ise. Teie saate teda selles osas toetada, öeldes mehele, kuidas te end tunnete, kui teie mees nagu väikepoiss emme sõna kuulab. Võib ju ka olla, et see on nende viis suhelda ja nad ise ei märkagi, mil moel see teistele välja paistab ja kuidas teistele mõjub.
Mida saate teie teha selles olukorras? Eelkõige käituda täiskasvanulikult. Täiskasvanud inimese juurde kuulub oskus seista enda eest: seega peaksite selgesti välja ütlema, mida te mõtlete ja tunnete, mida vajate ja eeldate, ja seda peaks suutma teha endast ja teistest lugu pidades, kedagi riivamata ja solvamata. Andke nii mehele kui ka ämmale selgeid minateateid. Lihtne suhtlemisreegel on, et kui te tunnetate, et teisel on probleem, siis saate olla abistav teda kuulates, kui aga probleem on teil endal, peate seisma enda eest.
Seega kui ämm muretseb mehe pärast, kes on eemal, on probleem temal ja te saate teda toetada, peegeldades talle tema tunded tagasi: sa oled tõesti mures oma poja pärast, sa kardad, et äkki võib temaga õnnetus juhtuda... jms. Enamasti inimene, kellele tema tundeid tagasi peegeldatakse, rahuneb ja tunneb end paremini. Nii võivad ka teie omavahelised suhted paraneda.
Samas, kui teile samas olukorras tundub, et ämma kurtmine on ülemäärane, siis on probleem teil ja kohane on anda sellekohane teade: kui ma kuulen sind rääkivat unenäost, mis mu mehele halba kuulutab, siis muutun mina samuti ärevaks ja ma ei soovi seda. Samal moel peaksite väljenduma muulgi puhul: kui ma kuulen su ütlust, et mina ei oska pakkida ega süüa teha, siis tunnen ma ebamugavust ja pahameelt. Ma soovin, et saaksin teha asju just sel kombel nagu mina teen.
Tulevikuvaateks võiksite aga ikkagi võtta eraldi elamise. Ka väärikas enda eest seismine, kui seda peab tegema päevast päeva, võib lõpuks väsitada nii teid kui ka teie suhet mehega, kelle pärast peate pidevalt konkureerima ämmaga. Vaid mehega kahekesi elades on teil võimalik üksteise toel iseseisvuda ja luua päris oma elu.
i pojakene,sul on kõhuke tühi,oi pojake,sul on saapakesed märjad.Kuidas sellesse suhtuda?ma tunnen end sellistel puhkudel täiesti kõrvalisena.Mees on soomes,lükkab lund katustelt ära.Muidugi on see töö eluohtlik,kuid mida siis teha?Ma ei saa ju olla soomes tema juures ja hoida ta kätt,et ta jumala eest ei kuku?Saatus paneb asjad paika nii või teisiti,selle vastu ei saa keegi.Kuid ikkagi pean ma kuulama seda,et mees teeb eluohtlikku tööd,et mina ei oska midagi teha-ei süüa,ei asju kaasa pakkida,ei üldse mitte midagi,ning siiis veel see jutt,et nähakse und sellest,et midagi juhtub.inimene nagu ise ootab,et midagi juhtuks...mida teha?