Kahjuks on meil halb olukord. Jama, laste eemale tõrjumine on kestnud isa poolt kaua. Isa arvabki et uus elu on ainult see millele pühenduda ja tegelikult kaks teismelist last kannatavad väga. Lapsed on huvitatud isaga suhtlemisest aga isa on olnud vahel täiesti hoolimatu, pole helistanud jne. Kuna isa on lapsi halvustanud ka peale lahku minekut ja on olnud väga palju valesid ja katteta lubadusi lastele, siis lapsed on väga tundlikud ja haiget saanud. Olen oma poolt toetanud lapsi ja ka julgustanud neid isaga suhtlema ja see ongi vahel õnnestunud aga peale negatiivset kogemust isalt on neil jälle väga halb olla. Seetõttu olen sellest loobunud. Isa oli varem laste elus väga tähtis inimene, kellest hooliti väga ja jagati nii musisid kui ka kallisid. Väga raske on vaadata kuidas see lõhev suureneb ja ilmselt kunagi enam ei saa isa ja laste vaheline suhe korda.
Iga vanem vastutab kõigi oma laste eest, see peaks olema reegel. Kui ka mehe naise suhe lõpeb – kui sellest suhtest on sündinud lapsi, siis suhe vanematena kestab kuni laste täiskasvanuks saamiseni ja kauemgi veel. Üks oluline põhjus, miks on mehel-naisel pärast lahutust raske mingeid ühiseid asju ajada (olgu need siis tõesti vaid n-ö laste asjad), on see, et suhe on sisuliselt lõpetamata jäänud, palju emotsioone on üleval: süütunded, pahameel, valu... Paratamatult kanduvad need tunded osaliselt lastele ja see ei ole hea olukord mitte kellelegi. Seega on otseselt laste heaoluga seotud, kuidas teie kaks omavahel läbi oskate saada.
Kui isa oli varem lastele ja lapsed isale väga tähtsad ja kallid, siis vaevalt et see nüüdki palju teisiti on. See on lihtsalt peidus nende suhtekeerukuste all, mis teie vahel ja laiemalt ka teie kummagi elus on. Kui vanemate suhted on halvad, kandub see halbus kahjuks ikka ka laste ellu. Lastest eemalolek tekitab isas süütunnet, süütundes inimene on aga kaitsepositsioonil, seetõttu kuuleb ta ainult enda, mitte teiste valu. Süüdistamisest ei ole reeglina mingit abi, abi võib tõusta püüust mõista ja kokkuleppeid sõlmida.
Lastele on kindlasti vaja nii isa kui ka ema armastust, samuti võimalust armastada nii isa kui ka ema. Seetõttu on hästi oluline, et kui laste suhted ühe vanemaga on kaugenenud – olgu põhjus milline tahes –, tuleks ikka püüda nende taastamise poole. Vahel on selles olukorras segav mõte: miks just mina pean pingutama, miks ei võiks seda sama teha hoopis tema! Kahjuks ei vii seesugune võistluslikkus kaugele – ja lapsed ikka kannatavad ning nende kannatusi pealt vaadates kannatate ka teie ise. Mõistagi on paras meistritegu osata eksabikaasaga rääkida nii, et tekiks veidigi omavahelist mõistmist, kuid proovima peaksite sellele vaatamata. Isegi kui neist jutuajamistest häid kokkuleppeid ei sünni, siiski saate endale öelda, et vähemalt andsite oma parima.
Esialgu on oluline saada kokkulepe esimeseks jutuajamiseks, hea, kui silmast-silma kohtumiseks, sest telefoni- või Skype-kõnet on lihtne katkestada, kui vähegi midagi teise jutus ei meeldi. Silmast-silma rääkimisel on lihtsam märgata teise vastupanu (keerukates suhtlemisolukordades tekib see paratamatult) ja siis kohe reageerida: sulle ei meeldi, et ma sellest räägin... sulle tundub, et ma ainult süüdistan ega saa sinust aru..., sind pahandab, et ma asju selles valguses vaatan... jne. Alati, kui kogete, et teine pole teie seisukohtadega nõus või hakkab teid süüdistama, asuge meest aktiivselt sel moel kuulama, andes talle sõnades tagasi selle, mida arvate teda tundvat.
On hästi tavaline, et pingelises ja vastupanulises olukorras hakatakse enda mõtet edasi ja veel intensiivsemalt peale suruma, püütakse end veel paremini arusaadavaks teha jms, kuid selles olukorras ei ole surumisest mingit abi. Surumine tekitab ainult suurema vastupanu. Nõnda siis, kui kohtate vastupidi, siis on see teise poole peegeldava kuulamise koht: ma saan aru, et sind ärritab..., ma tajun su hääles pahameelt, kui sa sellest räägid... Seesugused peegeldused jätavad teisele ruumi ja annavad talle märku, et püüate teda mõista, mitte oma ideid maksku mis maksab, maha müüa. Alles kui vastupanu on maas ja emotsioonid tasandunud, saate rahulikult edasi arutleda, rääkida sellest, mis teile muret teeb, kuidas te tahaksite, et oleks jne. Oluline on rääkida minakeeles ja hoiduda hinnangutest.
Soovitan teil lugeda raamatut „Lastekasvatus pärast lahutust“, mis on ilmunud kirjastuses Väike Vanker, seal on palju abistavaid praktilisi nõuandeid ja selgitusi sarnaste olukordade kohta, milles te praegu olete.
